Minu alev Brookline, kus ma viimased kolm kuud elasin, oli kindlasti üks kesksemaid ja paremaid. Küllap vist ka jõukamaid. Kui ma esimesel päeval oma majaperenaiselt Megilt võtit küsisin – olin üürinud endale toa ühes bed & breakfast’i tüüpi külalistemajas –, vastas ta, et tema maja lukus ei käi. Kui ma talle hiljem ütlesin, et selle asja pean ma lehte panema, arvas ta, et oleks siiski parem, kui ma aadressi ei lisa.

Kõigi nende kogukondade hulgas, mida oleme harjunud Bostoniks nimetama, on palju ülikoolilinnakesi. Igaühes on mõni kõrgkool. Aga on ka Cambridge oma Harvardi ja MIT-iga (Massachusetts Institute of Technology) ning Wellesley, kus asub Wellesley College. Lugesin kokku 33 „suure nimega” ülikooli, üldse pidi neid olema aga 300. Iga neljas elanik on üliõpilane. Kuidas Tartus selle asjaga on?

Viimasel Bostonis oldud nädalavahetusel käisin Cambridge’is Boston Independenti filmifestivalil. Väike kino vanade valgustitega, plüüs ja nagisevad toolid. Ei ole kapitalism neist ei Ameerikas ega ka Saksamaal jagu saanud ja vaatajad on nende jaoks täitsa olemas. Kindlasti oleksid ka Eestis, sinna tuleksid ka need, kes multiplex’i ei lähe, näiteks mina. Millegipärast süüdistatakse meil aga nende kinode kadumises kapitalismi.

Kaks uut USA filmi, mida ma sel festivalil nägin, olid loobumist väärt. Võib-olla on asi ka selles, et teistes maades ei etenda semiootika kunstis ja eriti filmikunstis nii olulist rolli? Sellest, et Juri Lotman Tartus elas ja tegutses, on Eesti ühiskonnale hulgaliselt kasu sündinud, meil läks selle asjaga hästi. Mõelge kas või, kui palju andekaid ja tublisid järglasi temast Eestisse on jäänud. Aga semiootikat on ikkagi liiast.

Me kaldume liialdama kõige rahvuslikuga ja semiootika kuulub meil raudselt rahvusliku hulka. Olin Bostonis kolm kuud, suurema osa sellest ajast veetsin ülikooli filmiosakonnas ja külastasin seal eri loenguid, lisaks prestiižikat inglise keele osakonna loomingulise kirjutamise programmi, aga kordagi ei kuulnud sõna „semiootika”. Eestis räägitakse filmist väga tihti, minu maitse jaoks liiga tihti semiootika võtmes. Muu humanitaarteaduse ja kultuuri kohta võib kergelt liialdades öelda, et kes on vähegi haritlane, on ka semiootik.

Valdur Mikita näiteks, kes 5. mai Postimehes oli tõstnud džokiriietes mehe lehma selga, pealkirjastas artikli sõnadega „Kalevipoeg lehma seljas” ja küttis lugejat oma apokalüptiliste visioonidega üles kartulikonksu-patriotismile.

Lapsmehe elu

Mõlemad Ameerika filmid, millest rääkida tahan, puudutasid otseselt nüüdisaegset elu. Olid kurbuse ja kirega selle pihta sihitud. Todd Solondzi „Dark horse” oli autori enda sõnade järgi – mõlema filmi autorid jäid ka pärast filmi vaatajatega juttu ajama – kõige kurvem komöödia nendest, mis ta seni on teinud. Bobcat Goldth-
waiti „God Bless America” kääritas aga vaataja rahulolematuse praeguse ühiskonnaga hüsteeriliseks satiiriks.

Solondzi filmi peategelane, 40-aastane paks ja rikas mammapoeg, kes töötab isa firmas (mis töötab – isa lihtsalt maksab talle palka, poeg mängib töö ajal arvutimänge või käib hoopis mänguasjapoes endale uusi elektroonilisi mänguasju ostmas), tahab abielluda. Võib arvata, et seni tal naistega suhteid olnud ei ole. Ka on ta oma huvide ja sotsiaalse rolli poolest palju rohkem laps kui täiskasvanud mees. Täiskasvanud mehena on ta aga inetu ja paks. Ta ei tule selle peale, et ilus naine, keda ta endale naiseks palub (lapsmehest peategelane on heasüdamlik ja viisakas), on narkomaan ja kui ta temaga abiellukski – ning mõnda aega naine kaalubki seda –, siis ainult raha pärast. Lõpuks muidugi ei abiellu ja kõik on veel kurvem.

Lugu on nii eluline ja äratuntav, et ajab korraga naerma ja nutma. Mis Eestit puudutab – kas me ei tunne siis mehi, kes pikaks ajaks kuhugi „maailma avastama” kaovad, samal ajal kui naised üksi kodus lapsi kasvatavad? Või mitme ühise lapse emaga seaduslikku abiellu ei julge astuda?

Filmis „God Bless America” kuulutab üks mees sõja massimeediast hullutatud ühiskonnale, milles me kõik oleme nii ohvrid kui ka täidesaatjad. Lugu lõpeb sellega, et filmi kangelane ja kaaskangelane, murdeealine tüdruk lasevad live-stuudios maha nii „American Idoli” saate osavõtjad, žürii kui ka vaatajad – ning filmivaataja saalis plaksutab, trambib jalgu ja jagab kangelaste viimast triumfi.

Mida selles filmis aga ei ole naeruvääristatud, on vanemad, kes püüavad oma lapsi iga hinna eest õnnelikuks teha neid tegelikult ära ostes. Lapsi, kes on sellise „kasvatuse” tagajärjel tõelised monstrumid. Me näeme inimesi, kes on valmis igaks mõeldavaks enesealanduseks, et aga avalikkuse tähelepanu orbiiti pääseda.

Kogu seda lärmakust, rumalust, edevust ja ahnust, mis meid häirib. Kui üks selline eriti jõle eksemplar (ilus blond noor tüdruk) maha lastakse, siis vaataja leiab, et jumala õige asi. Verd pritsib ja publik möirgab heameelest.

Koolikiusamise vastu

See mõjub, kui oled ennast kuulnud naermas lollide ja vastikute tüüpide mahanottimise peale.

Vaevalt muidugi Solondzi ja Goldthwaiti filmid Ameerika ühiskonda oluliselt muudavad. Aga nad on märgiks, et autorid, kelle mõni aasta tagasi tehtud filmid olid palju elitaarsemad, on nüüd asunud rääkima ka keskmise kinokülastaja jaoks täiesti arusaadavat (mis siis, et mitte „õiget”) juttu.

Mainstream on mujal. Mainstream on näiteks Ameerika suurtes kinodes jooksev „Bully” („Kiusaja”), mille levi võttis enda peale Weinstein Company. Nagu me teame, levitavad Weinsteini vennakesed tavaliselt vaid väga suuri kassa(mängu)filme.

„Bully” on hästi ja üldse mitte rumalalt tehtud dokumentaalfilm lastest, keda kaaslased koolis kiusavad ja täiskasvanud ka aidata ei oska. USA-s on koolikiusamine praegu ühiskonna tähelepanu keskpunktis.

Homoseksuaalsed inimesed on otsustanud, et Lady Gaga sihtasutus Born This Way, millesse ta ka suure hulga oma raha pani, loodi eelkõige nende huvide kaitseks, nagu on öelnud näiteks Elton John. Kuid 29. veebruaril käis Lady Gaga Harvardi ülikoolis, kus esines 1200 üliõpilasele üritusel, mille teemaks oli just koolikiusamine. Sellest ajast peetakse teda koolikiusamise vastase liikumise käilakujuks. Muu hulgas tunnistas Lady Gaga, et kooliajal kiusasid teised lapsed ka teda.

Lady Gaga ütles üliõpilastele esinedes, aga küllap ta on seda ennegi öelnud, et tal on kahju, et ei ole seadust, mis nõuaks, et inimesed oleksid üksteise vastu kenad. Sellise seaduse kehtestamise nimel oleks ta ennast nõus ükskõik millise aia külge ketti panema. Ilmselt viitas ta naisõiguslastele-sufražistidele, kes saja aasta eest Londonis end naistele valimisõiguse saamise nimel kettidega pargivõrede külge lukustasid, et politsei neid ära vedada ei saaks.

Kas on kedagi, kes ei tahaks, et inimesed oleksid üksteise vastu kenad? Mulle tuleb selle jutu peale meelde üks blond norra poiss, keda ma kohtasin 1980. aastal Stockholmis.

Sel aastal õnnestus mul esimest korda ja pettusega väljaspool Nõukogude Liidu piire viibida. Vestlus toimus ühes Gamla Stani kohvikus õlut juues. Norra poiss rõõmustas, kui sai teada, kust ma pärit olen, ja pidas vajalikuks mulle teatada, et ta on kommunist.

Mina olin tollal sama noor ja vähemalt sama tulihingeline antikommunist, aga ka hea inglise keele rääkija. Igatahes õnnestus mul õhtu lõpuks vastane ideoloogiliselt purustada.

Noormees jäi kurvaks ja ütles: „Aga ma tahan, et kõik inimesed oleksid õnnelikud.” Selle peale jäin ka mina kurvaks, sest muidugi tahtsin ma oma südames sama asja.