Kui Saint-Exupéry Väike Prints oma planeedile tagasi pöördub, jääb Lendurile mälestus naervast poisist, ent Nukuteatri laval kuuleb Printsi naeru veel vähe. Rohkem räägib ta siin algusest peale kogu maailma kurbust teadva Kassandra häälega.

"Väikese printsi" ilmumine mudilasteatri mainega Nukuteatri lavale on iseenesest rõõmustav, kuid kahju, et Voronezhi külalislavastaja Valeri Volhovski ja Nukuteatri trupp pole teineteiselt parimat võtta osanud.

Saint-Exupéry on "Väiksesse printsi" kirjutanud hulga elutarku mõtteid. Nukuteatri lavastuse puuduste iseloomustamiseks sobib koht, kus Kuningas õpetab Printsile arukat valitsemist. Tuleb ainult anda käske, mida teised täita suudavad. Igaühelt tuleb nõuda, mida ta anda suudab.

"Kui ma käsiksin ühel kindralil liblika kombel õielt õiele lennata või tragöödiat kirjutada ja kui see kindral minu käsku ei täida, kes on siis süüdi, tema või mina?" arutleb Kuningas.

Eestis kooliga nukulavastajaid- ja näitlejaid pole. Volhovski õppis Peterburis koos Rein Aguriga – ekspeanäitejuhiga, kellega seostatakse meie Nukuteatri kuldlavastusi. Volhovski omakorda teenis Voronezhi nukuteatri peanäitejuhina president Jeltsinilt äsja Vene riikliku kultuuripreemia.

Paraku kumab vanameistri professionaalsusest läbi ka paindumatus. Tunda annab, et ta on oma varem Venemaal tehtud valmis lavastusega Eestisse tulnud, seda siinsele trupile ja publikule kohandamata. Eriti ajast-arust on muusikaline kujundus ning varjuteatri põhimõttel koreograafilised vahenumbrid.

Volhovski taotleb "Väikeses printsis" vene teatri traditsioonis läbielamiskunsti. Ent see, mis 22 aastat tagasi Tsheljabinskis läbi elama pani, võib Eestis praegu mõjuda vastupidi – võõristavalt nagu Brechti teatris.

Muusikakujunduse ilulevad Saint-Saensi ja Bachi motiivid haakuvad meil komöödiafilmidega "Mehed ei nuta" ja "Noor pensio-när". Kui igale tundelisele stseenile kohe muusika peale keerata, mängib see tulemuse ette ära.

Eriti läheb näitlejatele pähe lajatava muusika nahka kogu Printsi (Tiina Tõnis) ja Rebase (Taavi Pedriks) taltsutamise dialoog. Visuaalselt on nukud vahvalt elama pandud, tekst aga kõmises mõttetult muusika alla müraks.

Sojuzmultfilmi aegu meenutavad valged nukud on iseenesest vahvad. Ka on Volhovski lavastusjoonis selgem ja puhtam Nukuteatri keskmisest. Visuaalselt mõjuv raam on olemas, loodetavasti vabanevad näitlejad krambist ja hakkavad sügisel rohkem suhtlema.

Mõnele sobib selle prantsuse lenduri jutustuse evangeelne laad rohkem, teisele vähem. Vene lavastaja tõsiusklik pühendumine näib eesti näitlejad krampi ehmatanud. Selle asemel, et leida vene läbielamisteatrile eesti vasted, tehakse lavastaja "rõõmuks" lihtsalt pateetilist häält.

Juba praegu on mängus ka elusamaid kohti, milles emotsioon kannab. Lõpus kogu kaevupildis, alates sellest, kuidas Prints ja Lendur (Riho Rosberg) käsikäes läbi kõrbe kõnnivad. Selles, kuidas Lendur käsi kuivatades viimase veetilga Printsile näkku pritisib, on rohkem tunnet, kui mitmekordseks venitatud lahkumistes.

Kas Nukuteatri vaat-mis-juhtus! näites terendab laiem probleem. Palju on eesti teatri iseteadlikud näitlejad valmis koostööks, avatud teistsugusele? Paindlikkus pole vist ka eesti näitleja tugevaim omadus.

Esietendus

Saint-Exupéry

VÄIKE PRINTS

Lavastaja: Valeri Volhovski (Voronezh)

Osades: Tiina Tõnis, Riho Rosberg, Taavi Pedriks, Anne Velt jt

Nukuteatris 17. juunil