Väike Suur Lenna
See, kuidas Vanilla Ninja pisim liige Lenna (19) solistirolli välja kandis, pani nii mõnegi oma arvamust ninja-tüdrukute suhtes muutma. Kaasa arvatud Lenna endise kooli direktori, kes möödunud kevadel tüdruku otsust koolist paberid välja võtta mureliku näoga kuulas. “Täna ma küll ei julge öelda, et see otsus oli halb. Eriti kui arvestada äsjast esinemist Šveitsi eest,” ütleb direktor Külli Puhkim.
Ajast, mil Lenna esimest korda esines, on möödas... 18 aastat! Lenna on 19 praegu, eks. Siis oli Lenna vanaema 60 aasta juubel. Väike plikake laulis ühtejutti seitse laulu: “Mull-mull-mull-mull väiksed kalad...”, “Põdra maja” ja veel mõned lastelaulud. Tõmbas siis korra hinge... ja laulis uuesti need seitse laulu. Ja nii õhtu otsa nagu katkine grammofon.
“Kusjuures ma ise ei mäleta sest sünnipäevast muud midagi kui torti. Ma läksin tagaruumi ja seal oli suuuur kreemi- ja sefiiritort, 60 peale kirjutatud.”
Tort on talletunud mällu seepärast, et Lenna oli väiksena hirmus maiasmokk. Nii kui sai, kohe sahvrisse suhkrukoti kallale. Kui vanaema väikse Lenna kaerahelveste ja tangudega kanu söötma saatis, siis kohale jõudes oli söögist vaid pool alles.
Ühel heal päeval luges Lenna ema Anne ajalehest kuulutust, et Lasteekraani laulustuudio otsib uusi liikmeid. Et tüdruk niikuinii kogu aeg kodus laulis, miks ta siis ei võiks pisut laulustuudio üriile laulda.
Nii seisiski neljane Lenna suurte tädide ja onude ees, jõudis lauluga “Meil aiaäärne tänavas” poole salmi peale..., siis pistis pillima ja jooksis ruumist välja ema juurde.
4 blondi ja 1 segaduses mees
Midagi Lenna ilmselt siiski ette laulda jõudis, sest emale helistati koju ja paluti tüdruk uuesti kohale tuua. Nii sai Lennast ETV tütarlastekoori üks liikmetest. Kuueselt troonis ta Soomes Salo laval ja laulis Aarne Saluveeri juhatusel nagu kulda. Tõi koju esikoha. Saluveer muheleb veel tänagi, kuidas praegu Lennast kui rokileedist räägitakse, ehkki tüdruk võiks une pealt Tormist või Pärti ette kanda.
Uus eluetapp sai alguse Maarja Kivi koolivahetusest – Maarjast sai Tallinna saksa gümnaasiumi 10. klassi õpilane, Lenna pinginaaber ja õige varsti väga hea sõbranna. Koolis olid plikad teada kui “need laulutüdrukud”, kes pidevalt duetti laulsid. “Ja siis üks hetk Maarja helistas mulle, et kuule, ma olen TopTenis praegu ja tahaks nagu tüdrukute bändi teha.”
Järgmisel hetkel istus Lenna sealsamas Pärnu maantee majas, ühel pool Maarja, teisel pool Piret Järvis ja Katrin Siska. TopTeni juht ja üks omanikest Peep Veedla oli teisel pool lauda pisut segaduses. “Kõik olid ühtemoodi blondid ja kaunid. Ma ei teinud vahet, kes on kes.”
Hiljem selgus, et Lennat on Peep varem telekast Fizz Superstaari võistlusel näinud. “Seal tal sattus ikka musti noote sisse.”
Vanilla Ninja esimeseks singliks sai “Nagu rokkstaar”, mille salvestamist just hiljuti koos helilooja Sven Lõhmusega Eurovisiooni nädalal meenutati. “Meil oli stuudio Vati tänavas. Imetilluke kapp, sihuke, et vaevu-vaevu mahtusid sinna, käed kõrval, seisma. Seal siis oli mikrofon. Aknaid ega midagi ei olnud. Panid aga ukse kinni, kuulasid kõrvaklappidega. Sven karjus: hakka laulma! Ja siis laulsid. Oi, meil olid kõigil hullud ootused. Tahtsime ikka Eestis tuntuks saada ja kuhugi jõuda!”
Ajalugu...homme vaatan
Aga ei midagi. Isegi video vändati loole juurde, mille tarvis tüdrukud öö läbi vanas tehases lõdisesid. Singli edu jäi pehmelt öeldes kasinaks. Siis tuli aga Eesti eurolaul ja “Club Kung Fu”. Pärast tohutut publikumenu olid tüdrukud sillas ja kriiskasid, et neil on esimesed 100 fänni! Ja siis 101, 102, 103...
Koolis jooksid söögivahetunnil pägalikud Lenna ja Maarja jalust maha, et ainult autogrammi saada. Esinemisi oli metsikult. Õhtuti muretses Lenna ema, et vaata, tüdruk, äkki sul on homseks ajalooks vaja midagi õppida. Täna enam ei jõua, ah, küll ma hommikul vaatan. Ja nii nädalate kaupa.
“Ses suhtes oli koolikaaslaste poolt ka kadedust. Otseselt mind ju koolist välja ei visatud, anti kogu aeg võimalusi. Teised õpilased vaatasid, et nemad peavad iga päev seal rabama ja tegema, aga siis Lenna tuleb pärast kahte nädalat, teeb oma töö ära ja kõik on jälle korras.”
Ühel 2003. aasta sügisesel päeval tuli Renee Meriste ja ütles, homme läheme Saksamaale. “Me Maarjaga, et misasja? Mis seal siis?” Meriste: “Nooh, seal on üks võimalus ennast tõestada. Võtke end tõesti kokku!” “Midagi konkreetset ta ei tahtnud öelda, et meid mitte närvi ajada. Siis me läksimegi koos, mina, Maarja ja Renee. Nägime esimest korda Davidit (David Brandes, produtsent – toim). Ta oli meile juba saatnud “Tough Enough’i” demo ja “Don’t Go Too Fasti”, kaks lugu, mis ta oli kirjutanud juba meie jaoks. Ma olin esimene stuudios. David ütles, et noh, hakka “Tough Enough’i” siis laulma. Laulan esimest korda ära, David paneb stopile: “Kuule, oota, tüdruk, laula nüüd, onju? Eks?” Ma ei tea, mida ma tegin ja mõtlesin, et see on mu elu võimalus või midagi – David meenutab siiamaani, et ma laulsin nagu 100 protsenti teine inimene. Kust ma selle hääle võtsin? Muidu ma olen ju klassikalist laulnud õhu pealt ja siis ma laulsin kõrihäälega.”
Sealtmaalt oli otsustatud, et nüüd tuleb suurem sebimine Saksamaa vahet. Kevadel 2004 ütles David, et Ninjad peaksid Saksamaale kolima. “Siis ma mõtlesin, et oi-oi-oi... kuidas siis nüüd ikka kooliga saab? Ma kaalusin jubedalt. Jubedalt. Ma ei saanud magada. Jutuajamised emaga köögis lõppesid alati nutmisega. Ma ei tahtnud kumbagi otsust vastu võtta. Bändi ei taha jätta kindlasti. Ja ei taha ka kooli jätta, nii vähe on teha... Ja siis üks hommik, hästi klaarilt ärkasin üles, mõtlesin, mida ma põen? Mul on see võimalus praegu ja ma riskin. Siis ma sahh! läksin ema juurde, ütlesin: võtan koolis paberid välja. Ema ütles: okei.”
Algul olid tüdrukud “äksi täis”, et jumala lahe, Saksamaal oma maja ja sisustamine ja puha! Paar-kolm kuud vasikavaimustust ja siis... “Pärast kontserti hotellis kõik nutsid, koputasime üksteise uste peale, käisime ja toetasime üksteist. Mida kauem me seal olime, seda hullemaks läks see, et tahaks Eestisse tagasi, tahaks ema näha.”
Möödunud kevadel oli näha, et meeletu töö ja esinemised hakkavad lõpuks ka tüdrukutele sisse tooma. Ees ootas turnee ja Eesti kontsert. Kaks päeva enne lauluväljaku sõud istusid tüdrukud koos ja pidasid plaane, kuidas nad Saksamaale tuuritama lendavad. Ja siis ütles Maarja: “Aga mina ei tule ju kuhugi.” Teised: “Misasja? Mis mõttes sa ei tule kuhugi?” Maarja: “Ma lähen ära ju.”
“Me ei ole solvunud ta peale, aga pettunud. Ta oleks võinud seda asja teisiti ajada. Tema oli ikkagi liider ja otsustas niimoodi ette hoiatamata minema minna!”
Suvi otsa anti Saksamaal kontserte kolmekesi, Lenna laulis Maarja osa.
Saksamaal laulutunde pole
Nüüd ongi Lenna uus liider. Kusjuures peab mainima, et laulmist ega lavalist liikumist pole neile Saksamaal keegi õpetanud. “See on elu ja kogemused. See ongi põhjus, miks me oleme nüüd sihuksed, nagu oleme.” Ka Saluveer kiidab, et kaugele on näha, kuidas tüdrukud on tohutult kogunud suurtelt lavadelt esinemisjulgust.
Vanilla Ninja alatine fänn, Lennast mõni aasta vanem vend Raido ütleb, et algusajaga võrreldes on esinemised kui öö ja päev. “Ma olen nii palju nende kontsertidel käinud, küll Räpinas ja nüüd Berliinis. Väga uhke tunne on! Südame alt läheb soojaks!”
Üks väga tähtis inimene Lenna elus pole siiani veel ühtegi tüdruku kontserti näinud. See on Lenna profijalgpallurist boyfriend Ragnar Klavan, kes Norra klubis teenib. “Tahtsin minna Kiievisse, aga liigamängud tulid peale. Ma arvan, et juulis näen ma ikka kontserdi ära. Siis meil tuleb Norra liigas paus ja väike puhkus.”
Ehkki noored on tuttavad pea kaks aastat, on nende suhe kestnud veidi alla aasta. “Tegelikult oli see armastus esimesest silmapilgust,” ütleb Lenna. Sama kinnitab Ragnar. “Lenna on hästi tagasihoidlik. Ja kui me tutvusime, siis ta oli just Saksamaale minemas. Kõik see tundus hästi keeruline, sest kaugsuhted ju kaua ei püsi.”
Armastus võidab kõik
Et Lenna armastus just jalgpallur on, pole midagi imestada. Lenna ise oli oma kooli plikade võistkonna ründaja. Ja terve lapsepõlve koos vennaga hoovis jalkat tagunud. “Ma olin kõige väiksem, aga poisid ikka: Lenna, mine väravasse! Siis kohe, laks, palliga vastu nägu, mul pill lahti, teised norima, aah, sinuga ei saa üldse mängida. Kaebasin emale, et hull türannia käib, sain palliga vastu nägu... Aga teinekord läksin ikka mängima.”
Noh ja nii ongi Lennal terve patsahkam jalgpallureist tuttavaid. Ühel õhtul sattus nii, et lisaks neile tuttavaile olid seltskonnas ka Lenna ja Ragnar, siis see krõps käiski. “Ja oleme siiamaani koos ja väga õnnelikud,” räägib Ragnar. “Lenna on maailma parim tüdruk. Ta on hästi tore ja ei lähe kergesti endast välja. Minu peale ta veel vihastanud pole.” Ega palju võimalust ei olegi. Ragnar ja Lenna saavad kokku keskmiselt korra kuus. “See on raske teema,” möönab poiss. “Siiani on Lenna ainult minul Norras külas käinud.”
“Muidugi on raske,” ütleb ka Lenna. “Aga armastus võidab kõik! Praegu on Ragnaril oma väljad, kus võidelda.”
Sel ajal kui Lenna endised klassiõed ja -vennad ühiskonnaõpetuse riiklikuks lõpueksamiks õpivad, kõlgutab tüdruk Tallinnas pargipingil jalgu. “Vahel ma mõtlen, kui tore oli koolis käia. Aga ma ei kahetse oma otsust. Ma poleks saanud bändiga muidu tegeleda. Küll ma jõuan haridust ka saada.” Ta on pärast Eurovisiooni Eestis vaid ühe päeva. Juba järgmisel päeval, siis kui teised eksamit teevad, filmitakse “Cool Vibesile” Saksamaal video. Kohale on aetud ka valge tiiger.
Appi, aidake leida pall!
Veidi enne suurt äikesetormi möllab Lenna Salmistu rannas perekoer Ninjaga. Too on umbestäpselt 75% labrador-retriiver, aga nii noor, et väga käskudest ei pea. Olgu siis käskijaks Lenna, koerakrõbinatega meelitav vend Raido või lapsi rahuloleva pilguga saatev ema Anne.
Äkki on Ninja koos kodust võetud palliga (Nike oma, Vanilla Ninja autogrammidega, mille Lenna vennale kinkis) merevees. Ja muudkui lükkab ninaga ja pall ujub aina kaugemale ja kaugemale.
Lennas tõstab pead paanika. Ehkki kõik kaldal Ninni! ja Ninnu! kisavad, ei tee Ninnuke väljagi ja muudkui sulistab ulgumere poole. “Raido, tee midagi!” kriiskab Lenna, ise juba riideid seljast ajades. Siis võtab aga koer mõistuse pähe ja viimase jõu kokku ning tuleb kaldale. Palli uhuvad lained aga minema. Kui nüüd keegi selle palli peaks leidma, siis andke teada. Raido tahab väga oma kinki tagasi saada.
Lenna Kuurmaa
Laulnud 12 aastat ETV tütarlastekooris.
Õppinud muusikakoolis viiulit. Kui tüdruk üksi kodus harjutada ei viitsinud, sõitis ta haiglasse ema töö juurde, kus siis viiulil ja süntesaatoril etüüde õppis.
Ema Anne töötab Mustamäe haiglas anestesioloogina, isa Rain katusefirmas. Mõlemad on laulnud kooris, isa Rain ka meesteansamblis Vikero.
Vend Raido õpib arhitektuuri ja mängib jalgpalli FC Valgas.
Vanilla Ninja produtsendiks on David Brandes. Hiljutise suure tüli klaarisid tüdrukud Brandesega Eurovisioonil. Asi lõppes sellega, et Vanilla Ninjadele tehti uued lepingud.
