„Perfektsionism peab olema. Mõned mängud on mu isiklik lõbu. Näiteks kui ma lõikan kolmest loost viis takti ära, et plaadi A-pool oleks täpselt sama pikk kui plaadi B-pool,” ütleb Vaiko Eplik. Priit Simson

Vaiko Eplik andis hiljuti välja 11. sooloalbumi „Sireleis”. See on mõtteline järg 2014. aasta albumitele „Nõgesed” ja „Nelgid”. Nädalavahetusel võib uuemaid ja varasemaid lugusid kuulda kultuurifestivalil Võnge, mõned päevad enne seda räägime aga justnimelt plaadist. Või õigupoolest on fraasid selle plaadi 14 laulust sobilik ettekääne, et heita põgus pilk, kuidas Vaiko oma loomingule läheneb.

– Võiks mõelda, et sa oled kogu oma produktiivsuse juures end tühjaks kirjutanud, aga ei, hoopis 14 looga plaat…

– Rohkem ei mahtunud lihtsalt, vinüülplaadil on oma ajaline piirang. 

Esimene lugu, „Sireleis”. Laulad, et unustasid tuua neid. „Nelkide” nimiloos unustasid unistades oma nelgid rongi.


Palju üldse kellelgi meelde jääb, uued mälestused kirjutavad ikka vanad üle… Aga „Sirelid” on tegelikult varasem lugu kui „Nelgid”, selle kirjutamisest on umbes viis aastat. Ta jäi tookord plaadilt välja, sest ei läinud stiililiselt sellega kokku ja samal ajal tundus, et see lugu saaks olla vaid plaadi esimene. Mul vedas, sest sama teksti-ideed sai kasutada „Nelkides” palju efektsemalt. Nii et mõnes mõttes on „Sireleis” „Nelkide” esimene, ebaõnnestunud variant. (Naerab.)

Kirjutatud on ta Moostes, kus meil oli üks esinemine. Käisime bändikaaslastega ujumas, jõime konjakit. Katsetasin üht uut häälestust, kuulasin toona palju Neil Youngi ja mulle tundub, et seda kumab ka läbi.

« Avalehele 14 Kommentaari
Loe veel: