Elisabet Reinsalu ja Ursula Ratassepp lavastuses „Kassirabal”

Endiselt hindavad preemiate määrajad ainult maailmavalu, ängi ja ränki saatuselööke*. Eriti ahastama panev on naisnäitlejate õnnetu roll nii pea- kui ka kõrvalosade kategoorias. Mehed tohivad meie teatri­eliidi arvates laval veel natuke muiata, naised aga mitte. Just nagu oleks teatripreemiate määramine mingi kompensatsioon naistevastase ülekohtu eest ühiskonnas.

Säärane auhinnapoliitika on viinud selleni, et teatriagentuuri näidendivõistlustelt on igasugune vaimukus praktiliselt kadunud. Keegi ei võta võistlusest osa lihtsalt lõbu pärast, igaüks unistab auhinnast või vähemalt äramärkimisest. Aga kui teed nalja, oled automaatselt teatriluuser.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: