Vaimustunud kisa Springsteeni uuel albumil
Kontsertplaatide tegemine pole juba mõnda aega moes olnud. Seitsmekümnendail vorbiti neid massiliselt, iga endast lugupidava orkestri diskograafia pidi vähemalt kaheaastase tsükliga järjekordse live-albumi võrra rikastuma.
Usk elava esituse kordumatusse oli nii kõigutamatu, et Deep Purple’i taolised bändid eksimatu järjekindlusega peaaegu kõik oma vähestki kriitikat taluvad kontsertsalvestused vinüüli pressisid. Justkui olnuks neil igal uuel õhtul lavale marssides midagi põhjapanevalt uut lausuda. Ega ikka ei olnud küll ning kõigi nende “Made in Japan” või “Live in Europe” tüüpi, enamasti kahest või veel halvemal juhul kolmest plaadist koosnevate üllitistega ei osanud lõpuks ka kõige paadunumad fanaatikud midagi tarka peale hakata.
Tehnoloogia arenedes muutus selliste plaatide kontseptsioon veelgi küsitavamaks kuivõrd erinevused traditsiooniliste stuudioalbumitega kippusid järjest enam vaid skandeeriva rahvahulga vaimustusekisa kohalolekuga piirduma.
NÜÜD NÄIB RING TAAS KOKKU TÕMBUNUD OLEVAT ja vahepeal mahamaetud kontsertsalvestuste plaadistamise hiilgav idee on taas üles kaevatud. Teeks seda mõni tupeeritud juuste ja roosadesse retuusidesse omi punni treenitud jalalihaseid peitvate heavy metal klounide jõuk, poleks asi kuigi tähelepanuväärne. Bruce Springsteen on aga vähemalt siinsirgeldaja silmis popmuusika ajaloo üks olulisemaid figuure ja seetõttu lubatagu tema uuest “Live in New York City” plaadist kohe vägagi aktiivselt välja teha.
MILLEGI ERAKORDSELT TAVATUGA pole Springsteen hakkama saanud. Temagi eluloos on varasemad kontsertplaadistused olemas. Kunagine taustaansambel E Street Band on uuesti kokku klopsitud ja selle manöövri tähenduslikkus paistab pigem Springsteeni sügavalt isikliku asjana. Muidugi etendavad laialt naeratav saksofonist Clarence Clemons, vapustav kitarrist Nils Lofgren, vabal ajal maailmaparandaja ametit pidanud Stevie Van Zandt ehk Little Steven ja Springteeni kordaminekuid mujalgi kui püünel jagav Patti Scialfa Bruce’i elus üliolulist osa. Vaevalt aga õnnestub Bossil ennast ühe bändi lihtliikmena identifitseerida. Ta on selleks liiga suur ja kõik katsed silmad nii möödapääsmatu tõsiasja ees sulgeda on liiga läbinähtavad.
See oli ikkagi Bruce Springsteen ja ei keegi teine, kes kunagi New Jersey klubides endalegi aru andmata Ameerika rockiajaloos uue lehekülje keeras. Jänkide tänane peavoolurock võlgneb Springsteenile rohkem kui Elvisele või Grateful Deadile. Iseasi muidugi, kui hästi või halvasti too praegune Ameerika raadiorock Springsteeni pärandiga ringi käib.
TUTTAV SISU. “Live In New York City” sisu on Bruce Springsteeni muusika vastu põgusamatki huvi tundnud inimesele kuulamatagi tuttav, kui kaks päris uut laulu “Land of Hope and
Dreams” ja “American Skin (41 Shots)” välja arvata. Boss on aus mees ning vingerdamata ja otse kõlab ka tema värske kontsertalbum. Ainuüksi “Born in the U.S.A.” akustiline versioon kompenseerib plaadiostule kulutatud raha täiega. Ja muidugi “Atlantic City”, parim järgmise Ameerika hümni kandidaat, väheste vahenditega nii palju rääkiv laul.
Ometi kummitab Springsteenigi eespool kirjeldatud tont ja millegi enama kui publiku kisaga segatud antoloogiana on New Yorgi live-salvestusi siiski raske käsitleda. Kontsert on kontsert ja sellelt puudumist on võimatu ühe CD-plaadiga asendada.
Sellest, kui maitsvat torti möödunud aasta suvel Madison Square Gardenit külastama juhtunud inimestele jagati, saab haisu ninna küll, kuid lubatagu siiski Springsteeni järgmist stuudioplaati kannatamatult ootama jääda.
LIVE IN NEW YORK CITYBruce Springsteen
