IGA UUS ON UNUSTATUD VANA. See põhimõte on vaid poolik tõde ja tegelikult kuulub too tüütuseni läbinämmutatud ajaratta ringikäimine popkultuuri juurde kui törts vett igasse bensiiniliitrisse kohalikes tanklates.

Mis aga illusioonidesse puutub, siis just neile nähtus nimega rock’n’roll suuresti toetubki. Need kujutelmad võivad olla ühtedel juhtudel kaunid ja roosilõhnalised, teistel aga jälgid ja perverssed. Tükike masohhisti elab meist igaühes ja süüa tahab temagi.

Marilyn Manson on oma olemuselt Arthur Browni, Alice Cooperi ja teatud tingimustel ehk isegi Johnny Rotteni reinkarnatsioon. Tema nipid on pärit hiliskuuekümnendatest ja muusika kusagilt sealt, kus Led Zeppelin liiga pehmelt mõjuma hakkas. Tegudele tõukav jõud on teadagi “soov tõelist kunsti teha” ning tõdemus, et “Ameerika ühiskond vajab omas väikekodanlikkuses korralikku läbiraputamist”. Niisiis, ei midagi ise-äranis originaalset või leidlikku.

Ent kriiskavalt vajalik on Manson küll. Paraku. Sest arenegu tehnoloogia kuitahes kiiresti, keskmise ameeriklase maailmavaade on kivinenud ja arenguks neetult vähe ruumi jättev. USA-s elab miljoneid inimesi, kes George W. Bushi taolist totut oma presidendina näha tahavad ning Britney Spearsi seksapiilseks naisterahvaks peavad.

Oleks tegu mõne idaeuroopa tolmunud nurgaga, võiks kogu loo itsitades unustada. Kahjuks ei paista jänkid aga oma maailma domineerimise kavadest loobuvat ja mis veelgi hirmsam, maailm näib sellega jätkuvalt nõustuvat. Suuremas osas igatahes. Ja pealegi on ohtlikult lihtne äsja kirjeldatud keskpärasuse ihalust Ameerika Ühendriikide piiridest kaugemalegi nihutada. Inimene on oma olemuselt inertne geograafiast sõltumata. Ja loll on ta üldjuhul ka. Tahame seda või mitte.

MÄRTRI OREOOL. Tegelikult vajavad Marilyn Mansonit eelkõige need, kelle aadressil ta kõige ilgemaid fraase loobib. Millega tegeleksid tuhanded “Peatage Manson!” või “ Antikristus Ameerikast Välja!” tüüpi organisatsioonidesse ja mittetulundusühingutesse kogunenud ausad kodanikud ilma temata?

Tahtmatult varustab mees oma sihtmärke elu mõttega ja võimendab nende alalhoiuinstinkti. Manson liidab kodumaa tuleviku pärast muret tundvad ameeriklased veelgi tugevamaks ühisrindeks. Välisvaenlasest jääb väheks mistahes ühiskonnas, kellegagi tuleb ju ka siseriiklikult tegeleda. Ja siin on Marilyn asendamatu. Ta viskub sadade ja tuhandete petetud noorte nimel kuulirahe ette ja omandab märtri ihaldatud aunimetuse veel enne kakluse lõppu.

EESTI IGAV ÜHISKONNAKRIITIKA. Huvitav, kas Eesti elaks üle oma Marilyn Mansoni? Onu Bella näitas omal ajal vänta ja paljaid naisi küll, kuid surmtõsise kirglikkusega Konstantin Pätsi portreele urineerivat ja luterlikku kogukonda neljatäheliste sõnadega kostitavat maniakki lokaalne popajalugu ei tunne.

Meil armastatav hillitsetud ühiskonnakriitika on liiga igav ja intelligentne, et korralikku maru tekitada. Millal sünnib Eestis popstaar, kelle plaate Stockmann müüki ei võta ning kellega tegelemiseks Kapo uue osakonna avab? Paremat aega kui praegu on raske ette kujutada.