Poliitilised trillerid (vähemalt selle žanri paremad palad) on tegelikult olnud kogu aeg suhteliselt apoliitilised. Või noh, kuidas võtta.

Ühest küljest on nad muidugi nii poliitilised, kui ühed filmid saavad seda olla. Teisest küljest puudub neis üldjuhul väga mustvalge hea ja halva skeem ning erinevalt nii mõneski riigis (ja jutt ei käi üldsegi tingimata Eestist) riigi rahaga valmivast propagandistlikust vahust on Hollywoodi kõvemad poliitpõnevikud ka omade meeste suhtes pehmelt öeldes kriitilised. Teinekord ehk ülearugi, kuigi tegelikus elus pidavat kogu see „valede rägastik” veelgi tülgastavam olema.

Lavastaja Ridley Scott on taas kord helistanud Russell Crowe’i agendile ja palunud oma lemmiklapsel seekord kehakaalu ja künismi kõvasti suurendada.

Uus-Meremaa juurtega supertähe värske roll on kõike muud kui lihtne. Gladiaatorina kõigi südamed võitnud ja hiljem geenius John Nashi piinatud keres maailma oma näitlejatalendis veennud mees mängib sedapuhku turvaliselt kodusest keskkonnast Lähis-Idas elu ja surma piiril köiekõndi sooritavale eriagendile (Leonardo DiCaprio) korraldusi jagavat CIA küünikust bürokraati.

Heasid polegi?

Parajad asshole’id on nad muidugi mõlemad ja kui mängu tuleb filmi kolmas peategelane, Jordaania luure kivinäoga boss Hani Salaam, saab erilise ajugümnastikata selgeks, et positiivseid tegelasi – kui selliseid terrorismivastases sõjas üldse olla saab – tuleb selles loos tikutulega otsida.

Põnevust on „Valede rägastikus” nii et tapab, kraami lendab kinolinal õhku küllaga ja mõlemad superstaarid teevad taas kord korralikud osad. Kõigi aegade pingelisimast poliitmärulist on aga ilmselgelt keeruline rääkida ning „Ameerika gangsteri” tasemel Ridley Scotti uus film kindlasti pole, kuigi Mark Strongi mängitud Hani on kahtlemata huvitav kuju.

Tublisti üle keskmise „meestekas”, mida ei suuda rikkuda isegi naiste kinno meelitamiseks konstrueeritud armulugu.

Film

„Valede rägastik”

Tallinna, Tartu ja Narva kinodes