Valge mehe bluus Tallinnas

Tänavusuvises tähtedetulvas jõudis kolmapäeval eesti publiku ette maailma üks parimaid kitarriste, iirlane Gary Moore (48)

Nii mõnigi kontsertidega ärahellitatud eestlane, kes lootis linnahalli laval näha mahakäinud tähte, pidi pettuma. Moore eksponeeris vankumatut head vormi. Iirlane esines ammustelt plaatidelt tuntud headuses, oli perfektne nii nutvates kitarrisoolodes kui ka kähehäälse lauljana.

Mees seisis stoilises rahus linnahalli lava avaloost lisapaladega paar tundi väldanud kontserdi lõpuni. Nii nagu ei lasknud ta end häirida vahepeal möödunud küm-nendite muusikamoest, nii ei lasknud ta end kuigivõrd segada ka publikust saalis ega pillimeestest laval.

Vastuvõtt jäi lahmaka linnahalli pehmete toolide kohaselt vaoshoituks. Jahedavõitu distants lava ja saali vahel püsis lisapaladeni, hoolimata korralikest vaheaplausidest ja esiridade näpuviskajatest, kelle arv varieerus kahest kahekümneni. Nemad võtsid kontserdilt parima.

Rütmibluusi tõelised fännid said kindlasti elamuse ka toolidesse surutult. Laiem kontserdipublik, kes teadvustab Moorei laiatarbekauba hittidega ("Still Got The Blues"), said silmaringi avardava õppetunni, eheda stiilinäite muusikaloost.

Belfastis sündinud ja 16-aastaselt muusikukarjääri alustanud Moore on tänaseks salvestanud ligi 30 albumit, seni viimane – "A Different Beat" valmis eelmisel sügisel. Moorei esikalbum "The Grinding Song" pärineb 1973. aastast. Rahvusvahelise kuulsuseni tõusis Moore oma rütmibluusiga 1980-ndatel.

Igav ei hakanud

Igor Garshnek: Fenomenaalne on see, et nii nagu Moore oma rütmibluusi stiiliga üles kerkis, nii on ta ka sellesse jäänud. Vahepeal oli tal küll huvitav iiri periood – pean ta 1987. aasta ilmunud iiri kõlade rada läinud albumit kõige huvitavamaks. Imelik, et ta seda kontserdil ignoreeris, kõlas vaid ühe väike vihje – neli takti täiesti teisest maailmast - ühe improvisatsiooni sees. Rütmibluusi rida kinnistus tal pärast seda ja ta on jäänud sellele truuks ning pole maha käinud, vaata et on veel paremakski läinud. Nii et klassikaline rütmibluusi kontsert.

Kaks tundi järjest ainult bluusi kuulates võib igavaks minna, minul ei läinud.

Väike pettumus oli see, et vend "tuli ja säras" üksi – publikuga suhtlemata ja teistele pillimeestele ruumi jätmata – ei ühtegi trummisoolot ja vaid üks klahvpillisoolo, mis jäi meie Margus Kappelile peajagu alla.

Hiljuti käisin Helsingis teise kuulsa kidramehe Steve Vai kontserdil. Vai toetub nagu Mooregi suurel määral bluusile, aga ta on väljapoole pööratud interpreet. Vai suhtles publikuga, tegi heas mõttes showd. Moore on aga sissepoole pööratud staar, kes hiilgab üksi.

Helipilt oli taotluslikult 1970-ndatest. Kui Steve Vai oli laval vähemalt kümme kitarri, siis Moore ajas läbi kahega. Kui ka Moorei improvisatsioonid on varem täpselt paika pandud, siis nende lõpud lähtusid hetkemeeleoludest, mõnikord lendas ta nendega bambusesse ka.

Moorei minoorne kontsert

Ants Juske (EPL kultuuritoimetaja): Gary Moore on minu jaoks roki- ja bluusiajastu laps. 1960. aastate isad tagusid lihtsalt kämblaga kidrat, Moore on sama soundi viinud kitarrivirtuoosi viimsele astmele.

Muidugi tuli ta meile hilja nagu kõik kuulsused, kes siin riburadapidi käivad. Seepärast ei usu ma tema improvisatsioonivõime vahetusse – see on ikkagi lihvitud kaubamärk. Nauditav sellegipoolest, pole mõtet selliste meile raskelt kätte tulnud maailmastaaride puhul haput nägu teha.

Aivo Vahemets (EPL majandustoimetaja): Bluusi on lihtne mängida – kolm kitarriduuri ja muudkui tinista selles käigus. Kuid raske on bluusi mängida nii, et see ka teistele naudingut pakuks. See eristabki terad sõkaldest.

Gary Moore valdab bluus-kitarrimängu perfektselt. Loodetavasti ei hakka keegi teda BB Kingiga võrdlema – nende mängustiilidel on jupp vahet. Moorei muusika on ikkagi valge mehe bluus. Võib-olla seepärast ongi ta mulle veidi hingelähedasem.

Ehkki kontserdi minoorsus hakkas pika peale natuke häirima, peab saadud elamuse igal juhul positiivseks tunnistama. Meenub üks mõte kontserdilt: kui palju peab selles mehes ikka tuska ja armuvalu olema, et nii palju kurbi meloodiaid luua. Loodetavasti ei ole asi nii hull, kui muusika järgi arvata võiks.