Valged alustavad ja kaotavad
Öeldakse, et rahvusel või nahavärvil pole vahet. On muidugi. Nii nagu juudid on üldjuhul nutikamad, on mustanahalised reeglina musikaalsemad. Mustade muusikat on läbi aegade väga erinevate terminitega iseloomustatud.
Olgu see siis soul või tänapäeval kasutatav R&B, sisuliselt räägitakse või vähemalt arvatakse räägitavat ikka ühest ja samast asjast.
Süümepiinade käes vaevleva valge mehe arvates on see põhjatu kurbus, totaalse allasurutuse ebamaine väljendus. Valgel mehel on seda vaja uskuda, sest nii on võimalik esivanemate koletud teod natukenegi ilusamaks mõelda. Et kogu see pöörane ja praegu käsitamatuna mõjuv nulltolerants on siiski ka midagi kaunist sünnitanud; et poleks me neid armutult vihanud, poleks nad nõnda õndsalt maitsvat vastumürki leiutanud.
EDUMEELSETE AJALOORAAMATUTE ja “Onu Tomi onnikese” kaudu sissesüstitud valufriiklus sunnib humanistist kahvanägu uskuma, et tema hing on väiksem või pole tal seda olemaski. Ja nii kurb kui see ka pole, ei oma musta mehe arvamus taas kord mingit tähtsust. Tema positsioon on olla haletsetav. Tema kunst peab olema kurb ja kui kukubki kuidagi teistmoodi välja, siis saab selle alati õnnetuks ette kujutada.
Enesele aru andmata ollakse ringiga alguses tagasi. Vahendid on mõnevõrra leebemad, sisu aga täpselt sama. Meie mõtestame teie elu, teie tehke vastavad järeldused.
Mis oleks, kui üritaks musta valgeks mõelda? Mis juhtuks, kui Harlemi Ingli austavast tiitlist see esimene sõna eemaldada? Lahutada käega katsutavad ja hõlpsasti defineeritavad asjad nendest, mille sõnastamine raskusi tekitab? Kas võiks Billie Holiday seletava joonealuseta sama veetlev olla?
Kui muusika võiks tappa, oleks Erykah Badu uus “Mama’s Gun” album kõige surmavam mõrvariist. Badu pöörab pea peale kõik senised arusaamad, millised need siis ka iganes ei oleks. Teda kuulates arvan ma end tundvat sama õnnelikuna kui ta ise.
Olen näinud teda paar korda televiisorist. Turbaniks mässitud rätikuga oma pea tubli poole võrra pikemaks venitanud Erykah on kõike muud kui agressiivne, kuid sellise sihikindla määratusega suudab vaid mõni üksik naha alla pugeda. Elegantne märkamatus on see, mis Badu üheaegselt ohtlikuks ja vastupandamatuks teeb. Nagu too teravate hammastega kirstus põõnav krahv, kelle ohvrid teda tegelikult jumaldasid.
BADU ARVAMUS HUVITAB. Ajal, mil R&B ehk valdavalt mustanahaliste loodud õnnis tiksumine küll MTV, küll raadio kaudu järjest valjuhäälsemalt enese ainunormiks kuulutamist nõuab, on “Mama’s Gun” märksa pretensioonitum.
Erykah Badu ei pea ilmtingimata Destiny’s Childiga garderoobi jagama, Bobby Browni käest kolki saama või Macy Gray’ga viina jooma. Seda viimast teeks ta ehk pigem Jimi Hendrixiga, kelle padruneid Badu siin-seal “Mama’s Guni” topib. Kuule laenab ta mujaltki. Ja küllap valmistati laskemoona tõsisema pühendumisega just relvatööstuse algusaastail, sest Erykah Badu hiilib pigem minevikus kui pöidlajämeduste kuldkettide ning ülisteriilse helikeele poolt valitsetavas olevikus. Ta kõlab omamoodi räpaselt ja hullumeelseltki.
Plaadi esikaanel ulatub Badu paremast suunurgast välja tikk ja kusagil Kaubahalli tagahoovis taolise silmavaatega lähenev inimene reeglina midagi head ei tähenda. Kasteet, mille Erykah taskust haarab, on teistsugune. Samaväärselt lömastav aga küll. Halastamatu litakas piki piilumist paneb unustama haletsuse ja mind hakkab huvitama tema arvamus. Ta mõtestab minu elu ja mina tehku vastavad järeldused.
