Vana laulu võlumaailm
Prantsuse filmiklassiku Alain Resnaisi film “Tuntud vana laul” jutustab prantsuse ansooni kerguse ja lendlevusega iroonilise loo Pariisi tööinimestest, nende tunnetest, kirgedest, ebaõnnest. Eelmisel aastal parimaks prantsuse filmiks tunnistatud linateos lööb lihtsuse ja ebatavalisusega. Filmis kõlavad prantslastele tuntud-teatud viisijupid. Aeg-ajalt suunavad tegelased pilgu mõtlikult ühte punkti ning nende suud imiteerivad viisiridasid. Just nagu heades sovjetfilmides, kus filmikangelased üksteisel ümbert kinni võtavad ja laulul voolata lasevad. Prantslased aga lõõritavad selliste artistide nagu Simon Simone’i, Josephine Bakeri, Johnny Halliday’, Charles Aznavouri, Serge Gainsbourgi ja Maurice Gevalieri menulugusid. Vürtsikas muusikaline trikk muudab filmi meeldejäävaks ning pärast esimest kohmetust kandub prantslaste lugu vaatajasse, kutsudes külmas Tallinnas filmifestivali nautivat vaatajat luksuslikku Pariisi.
Filmi kangelannadeks on õed Odile ja Camille. Heal järjel elav Odile (Sabine Azéma) tahab osta endale luksuskorteri, mille akendest paistab nii Eiffeli torn kui ka Sacré Coeur’i katedraal. Giidina tegutsev ja doktorandiks pürgiv Camille armub õe kinnisvaramaaklerisse Marki. Oma ekskursioonidel tutvub Camille Simoni-nimelise mehega, kes üllatuslikult töötab Marki alluvana. Odile kohtab oma vana meestuttavat, kelle maakleriks on Camille tuttav Simon. Kogu seltskond kohtub filmi lõpukaadrites luksuskorteris, mille võlu polegi nii suurejooneline kui esmalt paistab.
Vaadates filmis seitsme inimese saatuse ristumist, saab mitmest loost ainult üheainsa loo. Jutustuse, mille tegelasteks on linnainimesed oma harjumuste ja pideva sooviga ihata midagi väliselt ilusamat ja kaugemat selleks, et taas kord pettuda läikivate asjade pealiskaudsuses.