Roman Matsovi märkimisväärse isikuga on tähelepanelik Päevalehe lugeja juba tuttav, nimetagem vaid, et nii klaverit kui ka viiulit suurepäraselt valdav muusik pidi solistiteelt kõrvale astuma pärast haavatasaamist Leningradi blokaadi ajal.

Kontsert keskendus L. van Beethoveni loomingule, millele sekundeerisid kavaväliste lisapaladena katkendid R. Wagneri ooperist "Tristan ja Isolde" ning J. S. Bachi "Matthäuse Passioonist". Alustati avamänguga "Leonore" nr 3 op 72a (1806), mis tõstis lati kohe üsnagi kõrgele. Sellisele esitusele on raske midagi kõrvale panna!

Hea kontakt orkestriga

Kui siin midagi segas, siis vahest lava tagant mängitud trompetisignaalide häälestus, mis orkestri omaga päriselt ei ühtinud. Muidugi, kui silmas pidada Beethoveni teatrihuvi ja väljastpoolt lava kostva muusika teatraalsust, võib lavataguse trompeti "häälest ära" olemist ebaoluliseks või ka taotluslikuks pidada. Igatahes leidis Roman Matsov orkestriga suurepärase kontakti, mis avaldus orkestrantide harvaesinevas koostöös ja süvenemises mängitavasse.

Dirigent, kes tegeleb eelkõige muusika kujundamisega, käsitleb orkestrit mingis mõttes isemängivana ja peab taktilöömist vähemtähtsaks, sundides seega mängijaid üksteist rohkem kuulama. Kuulavad mängijad - kuulab ka publik.

Stseen ja aaria Ah! perfido op 65 (1795-1796) tõid dirigendi kõrvale tähelepanu keskmesse Nataly-Ermine Evansi, kes on õppinud Tallinna ja Moskva Konservatooriumis ning Londonis. Ta on esinenud paljudes endise Nõukogude Liidu linnades, samuti Saksamaal ja Suurbritannias. Lauljatar esines võrdlemisi kindlalt ja näis esitusele tulnud vokaalnumbrites samavõrd kodus olevat kui Roman Matsov instrumentaalteostes, mida dirigent peast juhatas.

Siiski jäid segama mõned intonatsiooniprobleemid ja kõrgelt ning valju laulmisega kaasnenud terav tämber. Tundus, nagu püüaks Nataly Evans orkestrist välja kosta, tuues selle eesmärgi ohvriks ka teksti selguse. Vähemalt ERSO-ga võisteldes tal küll kostvuse probleeme ei olnud, küll aga oleks tahtnud veidi rohkem pehmemat laulmisviisi kuulda, nagu Nataly Evans seda Bachi (Erbarme dich...) puhul näitas. Muidugi on selles ka orkestrisaade hõredam, mis lubab tekitada pingutamata, vabamat häält.

Meeldiv oli siin jälgida soleerivat viiulit (solist orkestri kontsertmeister Maano Männi) ja seda, kuidas dirigent lasi viiulil juhtida, segamata end muusika loomulikku kulgu ja sekkudes vaid seal, kus see tõesti tarvilik. Mis aga puutub nimetatud kavaväliste teoste esitamisse üldse, siis lisapalade esitamine on paslik ikka juhul, kui publik selleks tõesti kauakestva aplausiga märku annab. Plaanitud kontserdikava pikendamisest tasuks aga kuulajat informeerida enne kontserdi algust, see loob vastuvõtuks soodsama pinna.

Kogemused ja ökonoomsus

Kontserdi peateos, Beethoveni Sümfoonia nr 5 op 67 c-moll (1808) on vähemalt esimese osa põhimotiivi ("nii koputab saatus uksele" - Beethoven) kaudu laiemalegi publikule tuntud. Vanahärra Matsov kasutas ka siin oskuslikult oma rikkalikku elukogemust, mis avaldus väga selgelt välja joonistatud karakterites ja harjumuspärasest võib-olla rahulikumaski - ja seeläbi süvenenumas - esimeses osas. Eriti pani kuulama teose kolmas osa, seda hoolimata lahkhelidest madalamate keelpillide seas. Nagu ka kontserdi algul kõlanud avamängus, lubas Roman Matsov endale siingi väga paindlikku tempolist kujundust; repliigid, mis aeglasemalt näisid paremini oma rolli täitvat, mängitigi aeglasemalt, olgu nende pikkuseks või ainult paar takti, ja vastupidi. Sellised trikid kuuluvad elukogenud dirigentide privileegide hulka. Nemad võivad ja julgevad, sest nad teavad, kuidas on hea...

Dirigendi töövahend on mõte - usun, et nii võiks kokku võtta üldmulje Roman Matsovi dirigeerimisstiilist, milles liigutuste hulk on kohati minimaalne. Mitte alusetult võrdleb vene ajakirjandus teda Jevgeni Mravinskiga.

Roman Matsov näitas oma elukogemust muusika kaudu.

TARMO PAJUSAAR