Vano Allsalu maalib vihma jalajälgi

Vano Allsalu avas Tartu Kivisilla Pildigaleriis näituse “Maal on maastik”. Näitus võtab kokku esimesed viisteist aastat mehe kunstnikukarjääris.

Allsalu saab mõne aasta pärast 40, teda enam iga asjaga ei raba, nooruse tungid ja tormid on möödas ning tema kunstki on settinud ajatumaks. Näha on, et ta otsustas ikkagi jääda abstraktse maalikunsti klassikaliste väärtuste juurde. Päikseloojangu juures kaifib ta ikkagi ainult leekivpunast, varahommikusest vaatest võtab ta pildile ainult sumbuursed udujoomed ja nende valgumise üle teiste värviallikate, tütarlapse palgeilt nopib vaid heletumeduste kombinatsioonid ja kontuurid ning uputab need hoogsatesse pintslirabakutesse. Eks ta künnab sagedasti ka laia spaatliga üle lõuendi, nii et värvilised vaod järel ning jätab mõnuga asja nii, sest kunstniku enda käeliigutus maksab ju ka midagi.

Vähegi kompetentsem silm ei kahtle nimetamast praegust Allsalut ekspressionistiks ja fovistiks. Tema väljenduslik kirg on 15 tegevusaasta jooksul pulseerinud erineva ägedusega, kuid läbi aastate ikka tõusvas joones. Nüüd, viimastes maalides virutabki kõige ägedamalt. Ta paiskab värve pildile oma suva järgi, ehkki väidab, et laseb need pildile “hulkuma” ja nendest mõned ise “kogunevad karja, teised jäävad eraldi ja mõned lähevad hoopis ära”. Tema palett on külma- ja tumedapoolne, siin voolab palju jaheda veega jugasid pildi ülemisest servast alla, seal kallab tormisel merel viltust vihma nagu oavarrest. Iseloomulikult endale on Allsalu sõelale jätnud ainult vihmade sugestiivse liikumisrütmi, paigalt-võtvad vormimassid ja sinavate kauguste muutlikud tonaalsused.

Kõik ülejäänu tuleb juurde mõelda, ent see tuleb vaevata – Allsalu ei lähe kunagi äratuntavatest motiividest liiga kaugele. Inimene üldistub inimkujuliseks värviplekiks, puu saab endakujuliseks taustaelemendiks ning hiilivalt roosa taevas kõleda värvikoosluse puändiks. Allsalu jutust jookseb nagu muuseas läbi sõna “värvimaastik”, mis ilmselt iseloomustab parimalt tema hetke kunstilisi valikuid. Ta laseb impressioonidel endast läbi voolata ning ilma pikema moraalita lõuendil endale koht leida. Ise ütleb: “Minu töid tuleks enam tunda kui vaadata.”