Et kolm lühianimafilmi vormusid kinos Artis üheks seansiks, on suurepärane. Vallo Toomla „Limonaadi lugu”, Pärtel Talli „Liivamees” ja Ülo Pikkovi „Ada ja Otto” esindavad head animatsiooni, ent häda on selles, et meie kodumaine animafilm on nii äge, et laiemas perspektiivis vaadates on tulemus keskmine.

Just keskmine, mitte keskpärane, sest viimast ei luba nende teoste kohta öelda kolme filmi isikupärasus ja kunstiambitsioon. Samal ajal on aga küllaga, mille kallal norida. Moraalse aspekti kasutamine pole lasteanimatsioonile võõras ja Toomla „Limonaadi loo” tarbimiskultuuri kriitika algab asjalikult, ent filmitervikus jäetakse probleem õhku rippuma. Talli „Liivamehe” peategelane luiteliivanukk hajub aga tegevuses hoopis ära ja finaali jõuab film vaimuka hädalahendusega. Lühianimatsioon on nõudlik žanr. Mida lühem lugu, seda raskem kirjutada.

Loe edasi, kuidas mahuvad kolme uude animateosesse sürrealistlikud vormid, fantaasia ja absurdihuumor.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: