Foto: Shutterstock

Nii nagu leidub ravimeid, millel raviomadused puuduvad (näiteks homöopaatilised), nii on olemas ka teadusajakirjad, millel puuduvad teadusajakirjadele iseloomulikud väärtused (näiteks usaldusväärsus, artiklite originaalsus, mõju tulevastele teadustöödele). Märkimisväärne osa kaheldava väärtusega teadusajakirjadest kuulub kategooriasse Predatory Open Access, mille eestikeelse vastena kipub juurduma „avatud ligipääsuga rämpsajakirjad“ ehk lühidalt lihtsalt „rämpsajakirjad“. Priit Pärnapuu toob esile, et Eesti teadlastega on seostatav märkimisväärne hulk rämpsajakirjades avaldatud teadusloomet. Seejuures on tegemist teadusloomega, mis on kõigis Eesti kõrgkoolides aktsepteeritud ametikohtadele kandideerimisel, atesteerimisel ning doktorikraadi andmisel. Teiseks õnnestus autoril tuvastada, et kõrgkoolide vahel leidub märkimisväärseid erinevusi, mis annab alust arvata, et rämpsajakirjades avaldamise taga ei ole ainult teadlase enda püüd oma CVd ilustada, vaid mängus on ka kõrgkoolide vajadused ja teaduseetiline kultuur. Kolmandaks õnnestus kindlaks teha, et rämpsajakirjades avaldamine ei ole akadeemilist karjääri välistav asjaolu: hoolimata rämpsajakirjas ilmunud artiklite olemasolust on võimalik jõuda kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele ja neil püsivalt töötada, samuti saada oma teadusprojektidele rahastust ning osaleda teiste teadusprojektides. Neljandaks õnnestus näidata, et vähemalt esialgu piirduvad Eesti teadlased ja teadusasutused rämpsajakirjades avaldamist hukka mõistes ainult sõnadega.

Taagepera ja ERSP kohtumine 1988. aastal

1988. aasta detsembri lõpus kohtus California Ülikooli politoloogiaprofessor Rein Taagepera Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmetega. Siis oli Eesti taasiseseisvumiseni jäänud veidi üle kahe ja poole aasta, aga esialgu rääkis maailm meist veel kui Nõukogude Liidust. Lindistatud vestluse väljakirjutus pärineb Eesti Riigiarhiivist ning on sinna sattunud koos teiste Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee säilinud dokumentidega. Niisugune fakt tekitab küsimuse, kas ruumis oli pealtkuulamisseade või oli nuhk omade seast, kuid pikka detektiivimängu tõotav intriig laheneb juba artikli alguses, millele järgneb tuline diskussioon poliitiliste juhtfiguuride kahekeelsusest, poliitiliste jõudude asetusest Eestis, Eesti kommunistide iseloomust, ERSP radikaalsusest, väliseestlaste suhtumisest kodumaal toimuvasse ja muidugi ka USA hoiakutest.

160 aastat Kraepelini sünnist

Tänavu möödub 160 aastat psühhiaatria suurkuju Emil Kraepelini (1856–1926) sünnist, kelle märkimisväärsest panusest arstiteadusse ja tööst Tartu ülikoolis (1886–1891) kirjutab Mari Järvelaid. Kraepelini teedrajav panus psühhiaatriasse kui eraldiseisvasse meditsiiniharusse sai alguse tema valimisega Tartu ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste professoriks. Siin sai Kraepelin jätkata eksperimentaalpsühholoogilisi uuringuid, kusjuures vajalik aparatuur valmistati ülikooli füüsikalaboris ja professor Alexander Schmidt andis ruumid eksperimentide korraldamiseks äsja valminud patoloogia ja füsioloogia instituudi majas (nn Uus Anatoomikum). Tartus tehtud teaduskatsete tulemustele tuginedes kirjutas ta monograafia Ueber die Beeinflussung einfacher psychischer vorgänge durch einige Arzneimittel (Lihtsate psüühiliste protsesside mõjutamine mõningate ravimitega), mis ilmus 1892. aastal Jenas. See oli esimene eksperimentaalpsühholoogiline ja psühhomeetriline uurimistöö farmakonide psühhotroopse toime kohta. Kraepelini teadustööd ja tema psühhiaatriaõpik on praegu aluseks nii Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonile kui ka Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni diagnostilisele ja statistilisele vaimuhaiguste käsiraamatule. Ainuüksi see fakt näitab, kui palju oli Emil Kraepelin oma ajast ees.

Uskumused ja soovid

Vaimufilosoofias on nähtud uskumust ja soovi kesksete vaimuseisunditena, mistõttu on tavaks rääkida ka uskumus-soov‑psühholoogiast ja uskumus-soov‑mudelitest. Aga üldiselt on erinevad teooriad tavapäraste uskumuste ja soovide kõrvale postuleerinud ka lisanduvaid vaimuseisunditüüpe, näiteks teesklususkumusi ja teesklussoove, mida on paljude meelest vaja käitumise seletamiseks teeskluskontekstides. Seeläbi on tulemuseks mudelid, mis erinevad postuleeritud vaimuseisundite arvu poolest. Kuna nad piltlikustavad vaimuseisundeid kastide kaudu, siis võib neid kutsuda ka kastimudeliteks. Nende mudelite ühisosaks on see, et vaimuseisundite postuleerimise aluseks on funktsionaalne analüüs: mudeli valik sõltub sellest, kas käitumuslike andmete seletamiseks peetakse juba aktsepteeritud vaimuseisundite kõrvale vajalikuks postuleerida neist erineva funktsionaalse rolliga seisund. Uku Tooming arutleb oma essees, kas sellele mudelivaliku küsimusele on tegelikult võimalik leida ühest vastust. Teisisõnu: kas on võimalik jõuda mudelini, mis peegeldab inimtunnetust adekvaatsemalt kui teised? Selgub, et funktsionaalse analüüsi tasandil pole sellele võimalik vastust leida, sest mudeli valik sõltub sellest, millist funktsionaalset rolli peab keegi vaimuseisundile olemuslikuks; ning see, millist rolli pidada mingi vaimuseisundi jaoks olemuslikuks, sõltub suuresti indiviidi suvast. Seega on vaimuseisundite taksonoomia valik funktsionaalse analüüsi tasandil alamääratud. Järgnevalt oleks loomulik otsida abi kognitiivsest neuroteadusest ning vaadata, kas sealt on leida alust ühe mudeli eelistamiseks teisele. Tuleb aga välja, et ka sealt ei leia sellist alust: neuroteaduste kategooriad ei rakendu sellistele rahvapsühholoogilistele kategooriatele nagu uskumused ja soovid. Seetõttu on ka vastus küsimusele, milline kastimudel on teistest täpsem, tõendusmaterjali poolt alamääratud. Artikli viimases osas uuritakse, kuidas peaks eelneva analüüsi valguses mõistma kastimudelite teoreetilist staatust. Küllaltki spekulatiivseks vastuseks on, et neid peaks mõistma fiktsionaalsete süsteemide kirjeldusena, mis sellegipoolest aitavad ennustada tunnetuslike süsteemide käitumist. Samuti ilmneb, et sellise fiktsionalistliku tõlgenduse korral tuleks eelistada seda mudelit, mis on teistest lihtsam, millest omakorda tuleneb, et eelistada tuleks esialgset uskumus-soov‑mudelit, mis lisanduvaid vaimuseisunditüüpe ei postuleerinud.

Elamistingimuste areng

Jüri Kõre käsitleb Eesti elanike elamistingimusi ja nende arengut viimase 25 aasta jooksul (1989–2014). 1990. aastate Eesti omandireformi (kaasa arvatud elamureformi) juhtmõteteks olid erastamine ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, mille tulemusel kujunes Eestis välja eluasemeturg. Ümberkorralduste käigus tekitas pingeid eelkõige eluruumide tagastamine ja nn sundüürnike teke. 1990. aastatel ei formuleeritud küll järgneva perioodi eluasemekorralduse aluseks olevat ideoloogiat, kuid sisuliselt sai selleks Ameerika sotsioloogi Homer Hoyti filtratsiooniteooria. Nüüdseks on selgunud, et sellel teoorial on Eesti eluasemeturu kontekstis olulisi puudusi. Sealjuures pole saavutatud seda, mida inimesed üleminekuperioodil ootasid — et eluase oleks kõigile Eesti elanikele kättesaadav. Eraüürisektor ei toimi eri poolte vaatenurgast tasakaalustatult, mistõttu on rahulolematuid nii omanike kui ka üürnike leeris. Avalike üürikorterite arv on ebapiisav isegi nn sotsiaalse kontingendi majutamiseks. Vähene tähelepanu madalama sissetulekuga kihtidele on kaasa toonud niisuguse olukorra, et nad ei pääse turule ja filtratsiooniahel ei toimi. Geograafilises mõttes on eluasemeturg piiratud ulatusega ja riigi perifeerias (eelkõige Kirde- ja Kagu-Eestis) eluruumi omav isik on sisuliselt „filtratsioonitupikus“. Olles müünud eluruumi, ei pruugi ta olla võimeline aktiivsemates kinnisvaraturu piirkondades uut ostma. Tõsi, seda asjaolu võib käsitada ka positiivsest vaatenurgast kui viimast tõket ääremaade elanikest tühjenemise teel. Teisalt on see aga tunnistus inimeste piiratud võimalustest oma heaolu parandada. Soovides suuremat heaolu Eestile, riigi muutumist väljarändajate riigist püsikindla rahvastikuga riigiks, on muude elementide kõrval hädavajalik praegusest märksa aktiivsem ning läbimõeldud riikliku sekkumise elemente sisaldav eluasemepoliitika.

Numbri arvustuste osas sõelub Rein Veidemann Mart Laari Rahvuse sündi ja Vladimir Sazonov kiidab Peeter Espaki ingliskeelset monograafiat Jumal Enki Sumeri kuninglikus ideoloogias ja mütoloogias.

Toomas Kiho esitab irriteerivaid ja Piret Bristol vabavärsse. Peaaegu elamiskõlblikke hooneid on joonistanud Jaan Rõõmus.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.