Isa (Elmo Nüganen) õpetab Pojale (Lembit Ulfsak) elumerel kalastamist. <p>Foto: Siim Vahur
Esietenduse vaheajale minnes nentisin tusaselt, et Tallinna Linnateater on Kõivu üle eksponeerinud ja täisväärtusliku lavastuse asemel tootnud festivalile kõlbava pagulusteemalise ekspositsiooni. Kõivu monoloogid ei vaja mõjulepääsuks sugestiivset helikujundust. Ta keel on helisev, mõte selge, pole vaja üle kaunistada. Kõivu kujundeid tuleb laval nüansseerida, mitte üle võõbata või pelgalt sättida kui elufilosoofilisi nipsasjakesi. Ja siis veel need meelimatvad valged klaasvitriinid lavaseinteks... „Nagu okupatsioonimuuseum,” mõtlesin. Kõivu teater algab pimedusest, tema tegelased sünnivad ja süttivad ebamäärasusest, piiripealsuse tundest. Hämarus on aktiivne tegelane ka näidendi remarkides. Valge klaasvitriini üsakujulised sünkjad avaused, mille kaudu tegelased lavaruumi, publiku teadvusse iga kord justkui uuesti sündisid, tundusid Kõivu kohta veidi liiga poleerituna.
« Avalehele 1 Kommentaari