Vastutuse pihustumine ja lünklik maailmapilt

Kultuuri ja vastutuse konverentsi põhiküsimused puudutasid keelt ja haridust. Vastused olid aga seinast seina ja mõnikord välistasid üksteist.

Nädalavahetusel Viljandis toimunud Eesti Kultuuri Koja konverentsi enim kasutatud tsitaat tuli sotsiaalteadlase Marju Lauristini avaettekandest ja kõlab nii: „Kultuuri relv on metafoor.” Lauristin kõneles, et teadmine loob vastutuse: kes teab ja näeb ette, vastutab paratamatult rohkem. „Poliitilist vastutust on nii vähe, sest avalikkus ei nõua vastutust,” ütles Lauristin. „Oleme väga sedamoodi, nagu Andrus Kivirähk „Ussisõnade” romaanis on kirjutanud: meis on igatsus roomata tagasi koopasse, kaitsvasse pimedusse. Aga me oleme juba sündinud, maailm on siin.”

Diplomaat ja kirjanik Jaak Jõerüüt lisas oma ettekandes vastutuse definitsiooni. „Sünniga saab inimene vastutuse elada oma elu sigadusi tegemata,” ütles Jõerüüt. „Kes ise millegi eest ei vastuta, see peaaegu ei ela.” Vastutuse puudumise näiteks tõi ta põgeniketeema. „Ülemakstud kõrgetel kohtadel ametnikud on näidanud üles äärmist vastutamatust. Vastutus on pihustunud kõigi ja mitte kellegi kaudseks vastutuseks.”