Veiko Liis — noormees kilepiima voldikkannuga
Aprilli viimastel päevadel Selverites piimatoodete letti jõudnud valgest plastist voldikkann liitrisele kilepakile pole ilmselt see, mis disainist ja uuenduslikkusest mõeldes esimesena pähe kargab. Ja siiski on nii mõnedki uudistoodet internetis kommenteerinud inimesed ühel nõul, et see on täiesti geniaalne. Hoiab kilekoti kindlalt püsti ja kuna kann on pealt suletud, ei libise kott sellest isegi pooltühjana välja. Ostuhind 24.90 krooni tasub ennast ära juba nelja-viie piimaliitriga ja ovaalne voldikkann võtab märksa vähem ruumi kui traditsiooniline ümar sangaga kann – mahub vabalt isegi külmkapi Saratov riiulisse! Seda juba annab järele teha.
Voldikkannu kasutusjuhendil on uhkelt märgitud, et see on Eesti disaineri töö ja toodetud Eesti firmas. Leiutise taga on tootedisainer Veiko Liis, kes oma nime kasutusjuhendit kujundades tagasihoidlikult märkimata jättis.
Sellise kannu järele tundis ta vajadust juba mitu aastat tagasi. „Poes käies ostsin kogu aeg tetrapakendis piima, sest kilepaki jaoks kannu mul polnud. Samas vaatasin alati, et kilepiim on odavam ja võiks seda võtta,” räägib Veiko. „Muidugi oleksin võinud endale ka lihtsalt kannu hankida, aga inimeste ees seisev probleem oli niivõrd ilmselge, et hakkasin selle peale mõtlema.”
Mõte settis aasta-paar, siis hakkas Veiko seda prototüüpide kaudu arendama. 2007. aastal märgiti praegu müügil oleva voldikkannu esiisa ära Eesti disainerite liidu võistlusel Collapsibles (kokkupandavad asjad).
Kannu tarbijani jõudmine võttis siiski veel ligi kaks aastat. Veiko tegi valmis portsu prototüüpe, jagas tuttavatele laiali ja tagasisidele toetudes muutis kannu kasutamist mugavamaks. Näiteks kahe tüki asemel koosneb kann nüüd lihtsuse mõttes ühest ja piklik käeauk on kujundatud nii, et sellest paistaks ka toote „parim enne” kuupäev.
Väikesed, aga olulised asjad. „Disaineril on kogu aeg kohustus kontrollida, kas ta teeb õiget asja,” märgib Veiko, kes peab kasutajatega suhtlemist oma töö kõige olulisemaks osaks. „Tahan asjad täiuseni läbi mõelda ja lihvida.”
Piimakannu evolutsiooni tulemus on nüüd patendiametis registreeritud ja igaühele käega katsuda. Seni müüb päris hästi, teab disainer, kes pani kahe sõbraga raha kokku ja asutas voldikkannu tootmiseks OÜ Foldplast. „Võtsime ärilise riski, kuna usume sellesse projekti,” lausub Veiko, kelle kanda on firmas disain ja tootmine.
„Eestis oma hullude ideedega naljalt tootjat ei leia,” ütleb ta, nentides, et lihtsam on ise firma asutada kui teiste uksi kulutada. Ettevõtetel on kas juba väljakujunenud tooteportfell, mida ei soovita muuta, või ei julgeta lihtsalt riski võtta. (Ka disainivõistlustel silma paistnud Taikonaudi, kus Veiko teeb disaineri/inseneri/partnerina n-ö leivatööd, asutas ta 2006. aastal koos sõpruskonnaga kunstiakadeemiast selleks, et saaks oma mõtteid ellu viia.)
„Disaineril on kasulik ettevõtlusega tegeleda, sest nii näeb ta oma toodet ettevõtja seisukohast ja see pole sugugi sama mis klassikalisel disaineril,” ütleb Veiko. Näiteks tuleb hoolikalt analüüsida tootmisvõimalusi ja kujundada hind. „Kui lood vale hinnaga toote, siis see ei tööta ega müü – oled lihtsalt ressurssi raisanud ja su tööst nagu ei olekski kasu,” tõdeb ta.
Veikol on endalgi selline kogemus olemas: kiirkinnitustega kokkupandav vineerist kergmööbel ei õigustanud ennast, sest tarbijad pidasid seda liiga kalliks. „Samas see töötab väga hästi – olen näinud, et sõprade juures on need lauad alles ja kasutuses.”
Veiko märgib, et inimeste ettekujutus disaineritööst ja disaineritoodetest on ühekülgne: „Arvatakse, et disainer kujundab ainult välimust – näiteks kas kuju on sirge või kumer ja mis värvi asi tuleb –, ning kuna disainerid teevad seda pigem enda maitset kui inimeste vajadusi arvestades, on tulemuseks kallid asjad, mis on imeliku välimusega ega meeldi rahvale. Tegelikult võib disainer olla ka täiesti uue lähenemise looja. Peamine on mõelda kasutaja vajadustele ja kasutusstsenaariumidele ning vormi ilu on alles töö viimane etapp.”
Oma osa disaineritoodetest vale mulje kujunemisel on ilmselt selles, et firma tahab tootega kujundada oma mainet, mitte disaineri oma ning tarbeesemetele disaineri nime ei kirjutata. Näiteks Aura lohkudega joogipudelit on pihus hoidnud ilmselt enamik eestimaalastest, kuid vähesed teavad, et see on Veiko Liisi ülikooliaegne töö. (See plastpudel kuulub muide Eesti disainikeskuse koostatud ekspositsiooni, mis koondab paarikümmet parimat Eesti disaini näidet.) Veiko on muu hulgas disaininud reklaamstende ja degusteerimislaudu, mille ta ise poes käies ära tunneb, kuid mis avalikkusele ei seostu tema nimega kuidagi.
Taikonaudis tegeleb ta praegu sisekujunduse, mööbli, valgusti disainimisega. Samuti vanemate inimeste vaimsete võimete treenimiseks mõeldud arvutimängu ja konsooli kujundamisega. Tellimustöödega käib aga kaasas ka konfidentsiaalsuse nõue.
Mõttes on Foldplastis teha midagi ka hapukoorepakile ning laieneda välisturgudele, millega võiks kaasneda värvilised voldikkannud (praegu toodetakse ainult valget). „Oleme ekspordivõimalusi uurinud – need on täiesti olemas ja mitte ainult endises Nõukogude Liidus, ka mujal on kilepiim poelettidele tulnud. Näiteks Inglismaal on samuti loodud isegi spetsiaalne kann kilepiimale, kuid see näeb välja nagu masin,” räägib Veiko.
Oluline argument on seegi, et kilepiima voldikkann on kokkuvõttes keskkonnasäästlikum lahendus kui iga kord kiletatud papist tetrapakendi ostmine. „Tahame rõhutada, et plast võib tegelikult olla ökoloogilisem kui paber või papp – tänu sellele, et ta on vastupidavam,” seletab disainer. „Usume, et kui inimene selle kannu ostab, siis ei viska ta seda kohe ära, vaid kasutab pikemat aega.”
Õhukesest plastlehest on Veikol rohkemgi ideekavandeid valmis tehtud. Näiteks kooliajal välja mõeldud aukudega korv puuviljade pesemiseks, millega saab need ka lauale tõsta, ning bakalaureusetööks tehtud kokkuvolditav arvuti, mille nüüd saaks tema hinnangul tänu detailide hinnalangusele isegi teoks teha.
Veiko visandimärkmikust leiab teisigi mõtteid, mis on sündinud nii ühemehetööna kui ka koostöös teiste disaineritega. Prantsusmaal õppides disainis ta beebivoodi ja ta on mõelnud, kuidas ühendada mööblikaupluses ekraanide abil tavaline ja netipood, kuidas wifiga varustatud kohvikubussiga teha Tallinna inimestele ühistransport meeldivamaks, kuidas teavitada kuulmispuudega autojuhte lähenevast operatiivsõidukist salongi paigutatud sinise vilkuriga, milline võiks olla eakale turistile mõeldud puutetundlike lehtede ja sisseehitatud kaameraga interaktiivne reisijuht, kuidas teha ühissõidukiliinide kaart kergemini jälgitavaks, terastrossist, söekustutuskummist ja nooleotsast sündis kleebitav nagi „ERKI nool” jne.
Vahelduseks joonistab Veiko koomikseid, mis on ta hobi juba põhikooli ajast. Koos Ronnie Jaanholdiga loodud IT-meeste elu kujutav „Badblocki” pildiriba on ilmunud ka Eesti Ekspressis.
Mida arvab Veiko Liis laia kõlapinda leidnud ideest, et Eesti majanduse päästjaks peaks saama innovatsioon?
„Praegu on disaineritel tööd kindlasti, aga mõelda tuleb eelkõige mugavuse, mitte niivõrd ilu peale. Innovatsioonil peab olema tugev tõestus – inimesed peavad tehtud muutuse kohta ütlema, et nüüd on parem kui enne, ja uue toote omaks võtma,” sõnab Veiko, kes arvab, et nutikad lahendused löövad läbi.
Üheks võimaluseks peab ta inseneride ja disainerite koostöös sündivaid elektroonikatooteid, mida Eestist välja müüa. „Viimasel ajal on selle järele ka nõudlus tekkinud – on avastatud, et ka elektroonikat võib disainida, et seda oleks lihtsam ja mugavam kasutada,” rõõmustab Veiko, kellele elektroonika pakub suurt huvi.
Näiteks arendaks ta meeleldi edasi oma eelmisel suvel kaitstud magistritööd „Digi-Puhastaja”. Sarjas on keskkonnasäästlikud mikrokiudriidest lapiga varustatud harjad niiskeks puhastuseks (vett kulub vaid lappide pesuks pesumasinas), millega on ühendatud ka elektrooniline loendur, mis arvestab koristamisele kulutatud aega ja puhastatud ruutmeetreid.
Veiko Liis
Sündinud 1980.
Õppinud 1986–1998 Rakvere reaalgümnaasiumis ja 1998–2002 kunstiakadeemias tootedisaini (bakalaureusekraad), 2007 Prantsusmaal L’ecole de design Nantes Atlantique’is ja 2005–2008 kunstiakadeemias (magistrikraad).
Töötanud koomiksikunstniku ja illustraatorina alates 1997 ning disainerina 2002–2005 OÜ-s POP Partner, alates 2006 OÜ-s Taikonaut ja alates 2009 OÜ-s Foldplast.
Veiko Liisi töid
•• 2008 esikohatöö „ERKI nool” leiutiste kaupluse Arte Fakte võistlusel „Minu konks”
•• 2007 vahtplastist külmik firma Arpro korraldatud rahvusvahelisel võistlusel
•• 2001 Aura ACE pudeli disain AS-ile Ösel Foods
