Vendade Coenite filmis saab intelligendist kaval pettur

Kobarkinos linastuv “Ladykillers” on lihtne lugu, millest saab ühiskonnakriitiline farss.

Olgugi et tõeliseks rahvaste katlaks peetakse ikka eelkõige New Yorki, võib tõeliselt vaatemänguline kultuuride kokkupõrge leida aset ka imetillukeses üheainsa valitsushoonega Ameerika väikelinnas.

Pisikeses ning sumbunud aguliühiskonnas on kuhjaga ootamatuid ja oodatud veidrusi – filmigeeniuste Joel ja Ethan Coeni viimases teoses on need kõik kimpu seotud ning jõgemööda alla lastakse nad sõna otseses mõttes. Jalad ees pealekauba.

Kuigi vendade Coenite film toetub oluliselt 1955. aastal linastunud samanimelisele inglise mustale komöödiale, on “Ladykillers – surm vanamoorile!” tänapäeva kino ühe teravmeelsema tegijatepaari järjekordne kinnitus, et sotsiaalse groteski otsinguil tuleb ennekõike ikka Ameerikasse sõita. Ja mida pisemasse ja umbsemasse kohta, seda parem.

Intelligentne varas

Kujutlegem nüüd peaaegu muinasjutuliselt kummalist linnakest, mille kõik jäätmed kord päevas suure praami slepis “prügisaarele” sõidutatakse. Seletamatagi selge, et selles linnakeses on kirik, särasilmne gospelkoor, tegevusetusest oimetu šerif ja loomulikult keset jõge seisev kasiinolaev – seaduse järgi on tolles osariigis kuival maal hasartmängud keelatud.

Otsekui välk selgest lõunaosariikide taevast saabub unisesse agulisse humanitaar Goldthwait Higginson Dorr (Tom Hanks), kelle kenitleva kõnemaneeri järgi ei oskaks arvatagi, et mehe tegelikud plaanid on märksa kriminaalsemad, kui tema teaduslik taust aimata lubaks. Peente kommetega ning vaid haruharva närviliselt naeratav intellektuaal on otsustanud varastada kasiino raha ning palganud endale appi kõige eklektilisema seltskonna, keda sellise töö jaoks palgata annab. Selles jõugus kohtuvad hitlerivuntsikestega hiina erukindral (Tzi Ma), hip-hop põlvkonna musternäidis Gawain MacSam (Marlon Waynans), paduloll jõujunn Lump Hudson (Ryan Hurst) ning detailideni kohusetundlik Garth Pancake (J. K. Simmons). Oma missiooni edukaks elluviimiseks kasutavad nad mustanahalise vanaproua Marva Munsoni (Irma P. Hall) keldrit. Nalja saab nabani, kuigi “aruka blondiini” tüüpi komöödiat oodanud teismelised minu ees ja taga rahutult nihelevad.

“Ladykillers” on teravmeelne ja vaimukas komöödia, kus on nii hüsteeriliselt naljakat dialoogi, jaburaid süžeepöördeid kui ka armutut ühiskonnakriitikat. Vennad Coenid vastandavad hip-hop kultuuri jumalakartlikkusega, väikelinna väärtusi Sorbonne’i akadeemilisusega ja ennekõike vastandavad nad Ameerikat iseendaga.

Vaatamata Tom Hanksi probleemidele klišeede ja stampidega, mis teda viimasel ajal kimbutavat näivad, loob superstaar muljetavaldava rolli. Ent eredaim tegelane selles farsis on kahtlemata lady, kelle killimine ootamatult keeruliseks kujuneb. Marva Munsoni ilmumine kaadrisse tähendab garanteeritult suurepärast dialoogi ja vaimustavat osatäitmist.

Andekas tandem - Joel ja Ethan Coen

Teravad vennad

•• Joel ja Ethan Coen on ühed ameerika nüüdiskino värvikamad isiksused. 1950-ndate lõpul sündinud vennad on teinud üle kümne filmi, Joel lavastaja ning Ethan produtsendina. Filmide stsenaariumid on Coenid kirjutanud koos.

Filmograafia

•• “Blood Simple” (1984), peaosas John Getz

•• “Raising Arizona” (1987) – Nicolas Cage, Holly Hunter

•• “Miller’s Crossing” (1990) – Gabriel Byrne

•• “Barton Fink” (1991) – John Turturro, John Goodman

•• “The Hudsucker Proxy” (1994) – Tim Robbins, Jennifer Jason Leigh

•• “Fargo” (1996) – Frances McDormand, William H. Macy

“Suur Lebowski” (1998) – Jeff Bridges

•• “Oo vennas, kus oled sa?” (2000) – George Clooney

•• “Mees, keda polnud” (2001) – Billy Bob Thornton

•• “Talumatu julmus” (2003) – George Clooney, Catherine Zeta-Jones