Vene mets ootab oma tundi
Näitemängus kujutatud 19. sajandi lõpuotsa Venemaa lugu pole iseenesest mingi protestitükk, satiir on mõõdukas. Nurina olude üle loeb lavastusest välja pigem teatri alalt pärit tegelaste sõnumist. Traagik Neštšastlivtsev (Artjom Garajev) ja koomik Štšastlivtsev (Dmitri Kostjakov) saavad Natalja Lapina lavastuses õilistatud rõhuasetuse, milleks on siin võimalus olemas.
Toredatele teatriinimestele vastandub tükis võimukas mõisaproua Gurmõžskaja (Liidia Golovataja), kelle ümber mehkeldab igat sorti inimesi. Kõlama hakkab noorukese poliitbroileri tüüpi härrasmehe Bulanovi (Aleksandr Sinjakovitš) tegelaskuju, kes endast tublisti vanema Gurmõžskajaga abiellumise teel mõisas võimu võtab. Kujutatud varakapitalistlik maailm on nagu Ostrovskil enamasti täis lipitsemist, äraostmist ja pettust.
Lavastusel on pretensioonikas kujundus, palju on kasutatud muusikat, kuid oma teatrikeelelt on teos veidi laialivalguv. Eri komponendid ei haaku omavahel hästi. Näitlejate loodud karaktereid muu lavastuslik atribuutika just kõige paremini esile ei tõstnud.
Ostrovski „Metsa” võib vene kultuuris pidada üheks nn tüvitekstiks, mille tõlgenduses võib peegelduda sügavamat sorti elutunnetus. Üht-teist tänapäevaga haakuvat oligi, kuid mingist sügavast ja kõikehõlmavast elutunnetusest rääkida ei saa. Lavastuse joonis paistis olevat justkui kahes teatriga seotud tegelases, kes vaatasid ümbritsevat segadust ja tegid väikese inimese väikese heateo. Küsimus, mis metsaga juhtub, jääb seega lahendamiseks tulevikus. Nagu Ostrovskil kirjas ongi.
„Mets”
Autor: Aleksandr Ostrovski
Lavastaja: Natalja Lapina
Kunstnik: Vladimir Anšon
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Osades: Liidia Golovataja,
Tatjana Jegoruškina, Oleg Rogatšjov, Artjom Garejev, Dmitri Kosjakov jt
Esietendus Vene Teatris
29. jaanuaril