Mida teeksite, kui ühel sombusel päeval kargaks teie autosse ilmselgete ärevusilmingutega mees, kes ärritunud, ent vabandava tooniga nõuaks, et te ta hetkegi kaotamata lähimasse akvaariumidega (!) täidetud restorani viiksite? Kas tormaksite autost kus seda ja teist ning hüüaksite endale kedagi appi? Või käivitaksite pisut hämmeldunult automootori ning alustaksite nõutud sihtkoha suunas teed? Vene õudusfilmi “Surnud tütred” tegelane Vera otsustab teise variandi kasuks ja olgu ta neetud, sest vastasel juhul jäänuks kinoajaloo pretsedenditult halvim õudusfilm sündimata.
Mees jutustab Verale kõige uskumatuma loo hullunud emast, kes kunagi uputas oma kolm tütart, kes nüüd tontidena mööda nimetut (ja vasakpoolse liiklusega!) Vene linna käivad ja valimatult inimesi tapavad. Mida teeb Vera? Helistab välja psühhobrigaadi? Ei. Ta jääb uskuma. Ja õige ka, sest juba järgmisel hommikul loobivad armutud tüdruk-vaimud imekauni Verakese kööginugadega surnuks. Kuid õnnetu saatusega tüdruk on vahepeal jõudnud linnalegendi sõpradele edasi jutustada ning hävitav needus hakkab jälitama Vera toimekaid kamraade.
Kobarkinos linastuv Pavel Ruminovi “Surnud tütred” on nagu kahetunnine rohkete õudusklassika referentsidega pikitud Prodigy video, mille niigi segase loo muudavad veelgi arusaamatumaks “kunstikavatsuslikult” värisevad kaamerad ning fookusest väljas plaanid. Kuid õudne ei ole see seosetu jamps küll mitte ainsat hetkegi.
