Veneetsia pärgab sotsiaalkriitikuid

Esmaspäeval avatud Veneetsia 51. kunstibiennaal on äratuntav tavapäraste terviseprobleemidega ja üksikute õnnestunud katsetega tervist turgutada.

Ehkki seekordne näitus on biennaali ajaloos osalejate arvult suurim – 70 riiki rahvuspaviljonides pluss sadakond kunstnikku kuraatorinäitustel, arvututest satelliitprojektidest rääkimata – on ta ometi vaene säravate esinejate poolest. Osalt ehk seetõttu, et tegijate sära kipub lihtsalt kohutava massi sisse ära uppuma.

Publikut Eesti paviljoni jagus

Riisugem kohe kohvilt koor. Ilm oli seekord jahe, higiojad ei nõrgunud silmadesse ning terad eraldusid sõkaldest nagu iseenesest. Eesti paviljon on läinud iga korraga paremaks. Mäetammele ja Olele lisab väärilise järje Mark Raidpere, kes on saanud kuraator Hanno Soansilt intelligentsed ja tundlikud saatesõnad.

Enam ei kohta me Eesti ja Baltikumi etteastetes algusaastate medali-iha, küll aga oskust liituda keskusteludega aktuaalsetel teemadel. Euroopa vallutamise asemel saame ise selleks. Ja publikut jagub meilegi iga aastaga üha rohkem.

Tõsi, spordimehi võib kurvastada, et “kuldsed lõvid” lendasid seegi kord meist mööda. Elutöö eest sai pärjatud Ühendriikide feministlik kontseptualist Barbara Kruger, kes on juba aastakümneid teravate plakatitega sarjanud korporatiivse ühiskonna sŠovinistlikke kultuuriväärtusi.

Parima rahvuspaviljoni preemia pälvis seekord Prantsusmaa, kes oli ette lükanud Anette Messager’i mitmetoalise kineetilise installatsiooni, mille pehmetes materjalides kihutas ringi mingi Buratino tüüpi tegelane.

Kuid see polnud sugugi lapsemeelne ja lõbus puust masuurikas, vaid kuidagi nahkne ja sürr pisike tont lapsepõlvest, kes nüüd on üksinduses hullult amokki jooksma hakanud.

Eks sellise üldtuntud kultuuriklisŠee sataniseerimine läks korda nii žüriile kui ka publikule. Oli populaarne paviljon, mille klassitsistlikul fassaadil uhkeldav “FRANCE” oli üle tehtud neoonkirjaga “CASINO”, mis teadagi pani muigama kõiki, kes preemiaruleti tiirlemise poliitilisi saladusi aimavad. Asja eest pärjati Rosa Martinezi kuraatorinäitusel Arsenales parima noore kunstniku preemiaga Guatemala noorik Regina Jose Galindo. Tema reastas oma videotesse ja tegevuskunsti lummavaid metafoore lunastusest, loobumisest ja katoliiklikust väljapeetusest.

Siit edasi läks asi aga poliitiliseks, sest teine kuraator, Maria de Corral, pidi ju ka midagi saama ...

Noh, ja austatigi siis tema kokkupandud näitust parima kunstniku preemiaga seal koha leidnud sakslasele Thomas Schüttele, kes on põhimõtteliselt “tule eile meile kunstnik”, kunstiajaloolisse maneeri ja saksa psühhologismi uppunu, kes juhtus olema õigel ajal õiges kohas. Nüüd oli iga asjaline pärja pähe saanud ning võidi banketile siirduda.

Radikaalsed rahvuspaviljonid

Biennaalielu üldine tundetus ja ükskõiksus jooksvate poliitiliste probleemide suhtes on ajanud kopsu üle maksa paljudel radikaalidel, kellest mõned said sõna ka rahvuspaviljonides.

Nii oli Rumeenia värvinud oma avarad ruumid maast laeni mustaks ning pannud töö pealkirjaks “Euroopa mõju”.

Saksa paviljonis kordus aga perioodiliselt üllatus-performance, milles mundris turvamehed ja saalivalvurid pistsid korraga rõõmsalt ringiratast tantsima ja laulma: “This is so contemporary!” (see on nii kaasaegne). Paljud neist olid Jamaikalt ning setid kaldusid vahel reggae-improvisatsioonideks, vedades jahmunud publikutki biiti kaasa lööma. Eks panin minagi siis kaasaegse kunsti regivärsi sisse. Ega ta sealt enam välja ei saa. Vähemalt mõttetum osa sellest.

Tapetud vaikitakse maha

••Ära märgiti ka Kesk-Aasia paviljon, mille oli Usbeki, Kirgiisia ja Kasahstani kunstnike teostest kokku pannud Moskva kõrgelt koteeritud kuraator Viktor Miziano. Tegu on debütantidega, kelle riigis on postsovetlik häving ühinenud kohaliku etnograafilise harjumusega elada kõikvõimsa pasŠa, bei, vesiiri või kaliifi diktatuuri all.

••Teleuudistest – paraku üsna veristest ja masendavatest – teame, et mainitud sovetlikule ja etnograafilise pärandile vastandub neis riikides nomaadilik vastupanuliikumine kultuuris. Sellaste ideede keskseks kujuks on tuulena vaba ja uljas džigitt, kes ajab kõiki asju hobuse seljas, liigub pigem puutumata stepis ning salgab metsikuna maha kogu senise tsivilisatsiooni.

••Mizianol õnnestus see müütide maailm kantida moodsa kunsti formaatidesse, peamiselt videosse, ning tulemus on kaunikene. Algaja õnn töötada koos vana kalaga viib teinekord ülitulemuseni.

••Samas häirib, et biennaali sulnist atmosfääri ei mõjutanud mingil moel nädalatetagune massimõrv TasŠkendis ega ka Kesk-Aasia teiste “supermuratide” veidi varasem vägivald oma kodanike kallal. Kuraator isegi ei maini avamiskõnes viitsada hiljuti tapetud usbeki naist ja last, rahvas aga tinistab veini ja pistab lõkerdades parmesani põske. Nii minagi. Ars longa, vita brevis ...