Venemaa ikoonid groteskivõtmes
Uuemal ajal on vene kunsti ilmestanud radikaalsed nähtused. Meenutaksin siinkohal Anatoli Osmolovskit, kes laotas Punasele väljakule pikali inimketi, kes moodustasid loosungi „Slava KPSS”, ja eksponeeris galeriis tiigrit, kes käis rahulikult ruumis ringi, vaatajad olid aga puuris. Rääkimata siis Oleg Kulikust – koer-inimesest, kes oli näitusesaalis keti otsas alasti ja hammustas möödujaid. Või skandalist Aleksandr Brenner oma aktsioonidega. Nimekirja võib jätkata, näiteks Skomorohhide grupiga, kuid näib, et tänapäeva vene kunstis saabki tähelepanu vaid skandaalidega – võimu ja pühaduste üle ironiseerides või neid parodeerides. On muidugi ka ametlik kunst, mille eeskujulikuks näiteks on Moskva linnapea Lužkovi ihukunstnik Tsereteli. Sinnamaani on meie Tauno Kangrol veel pikk maa minna.
Putin ja teised ikoonid
„Sinininad” ehk siis Vjatšeslav Mizin ja Aleksandr Šaburov dekonstrueerivad omamoodi vene ikoonilisi väärtusi. Iroonia, grotesk ja huumor on nende põhilised töövahendid, tehniliselt kasutavad nad digifotot ja videot. Sellist formaati on kerge tsensuuri ja tollita välismaalegi sokutada, seletas Šaburov. 2004. aastal tegid Sinininad foto kahest suudlevast miilitsast kasemetsas, mis vallandas skandaali (see pilt on ka näitusel väljas pealkirjaga „Halastuse aeg”). 2007. aastal keelati selle näitamine Pariisis La Maison Rouge’i galeriis, kus toimus vene sots-art’i näitus. Tollane kultuuriminister Aleksandr Sokolev nimetas seda „pornograafiaks” ja „häbiks Venemaale”. Lisaks veel avaldus, et „samal ajal kui püha patriarh Prantsusmaal räägib kõlblusest, hingelisusest, siis mida teeb Venemaa – ta näitab seal pornograafiat!”. La Maison Rouge’i omanik Antoine de Galbert oli Vene võimude käitumisest šokeeritud.
Et aga kunstnikele pole miski tabuteema, kõnelevad ka selliste tööde pealkirjad nagu „Venemaa naftanõelal”, „Venemaa gaasitorul” või „Meie hoovi poisid”, kus näeme hulga Vladimir Putineid. Ühel tööl ongi Putin vanavene ikooni ja Puškini kõrval. Lausa naerma ajab lavastatud foto „Che Guevara kolmkümmend aastat hiljem”. Ikooniline revolutsionäär lamaskleb vanaduspõlves diivanil ja on ümbritsetud suure viinapudelite patareiga. Või siis teine ikoon Lenin ja pilt pealkirjaga „Ärka üles, seltsimees Lenin”. Mängus on muidugi ka Vene lipp ja lõpuks Malevitš oma musta ruuduga.
Omaette küsimus on see, kuidas reageerivad näitusele Venemaa saatkond, vene press ja vene publik. Eks me näe. Pealegi – see näitus on ju venelaste endi tehtud! Vähemalt pole vene kunstnike seas kadunud rahvuslik eneseiroonia ja võimukriitilisus. Šarubov ütles, et nad pole mingid radikaalid, vaid nad lihtsalt vaatlevad, mis ühiskonnas toimub. Kellele selline kunst ei meeldi, võib minna näiteks Moskvasse Tretjakovi galeriisse, kus näeb korralikku vene rahvuslikku kunsti ikoonimaalist Repini, Vasnetsovi ja Surikovini.
