Üritus on suunatud nii eesti viipekeele valdajatele kui ka mittevaldajatele. Tahame luua traditsiooni, mille kaudu suurendada ühtekuuluvustunnet ja vähendada lõhet kahe kogukonna ehk viipekeelsete kurtide ja eestikeelsete-venekeelsete vahel, korraldades festivali iga kahe aasta järel. Samuti soovime tuua üksteisele lähemale vene ja eesti viipekeelseid inimesi. Meie meeskonnas on erineva taustaga noori: meie hulgas on inimesi, kelle emakeel on vene viipekeel, eesti viipekeel ja eesti keel.

Osalejatel on võimalik õppida ja vahetult kogeda vabas õhkkonnas koos kõikide "rumalate küsimustega" eesti viipekeelt, vene viipekeelt, viipekeelsete kurtide kultuuri, traditsioone ja ajalugu. Keelebarjääri pärast ei ole tarvis muretseda, sest üritusel on olemas viipekeeletõlgid. Vaata!Festivali on võimalik nautida ka vene viipekeeles.

Festivalil on võimalik osaleda loengutes ja töötubades ning võtta osa paneelvestlusest. Samuti oleme loonud eraldi programmi lastele. Üldisemad suuremad teemavaldkonnad on haridus, meelelahutus ja kultuur. Festivali programmiga saab täpsemalt tutvuda siit.

Taustast veel:
Eesti ühiskond tundub justkui terviklik, kõik on kaasatud üksteise tegemistesse ja igal suuremal tähtpäeval võtab võimust taas ühtekuuluvustunne. Kui aga vaadata olukorda lähemalt, siis on paljud meist siiski üksteisest eraldatud. Nii on näiteks eesti viipekeele valdajate ja mittevaldajate puhul (eestikeelsed, venekeelsed, vene viipekeelsed), kes on küll füüsiliselt koos, kuid vaimselt üksteisest eraldatud.

Vaimse eraldatuse tõttu on jäänud näiteks venekeelse ja eestikeelse kogukonna eest varjatuks viipekeelsete kurtide kultuur, traditsioonid, ajalugu, kombed ja väärtushinnangud. Olukord on vastastikune: nii polnud seniajani viipekeelsed kaasatud näiteks eelkõige eestikeelsete aasta oodatuimale sündmusele, laulupeole, just tõlke puudumise tõttu. Samuti ei saanud varasemalt viipekeelsed osa Eesti Vabariigi presidendi kõnedest. Võimalusi kogukondade ühendamiseks on veelgi, need tuleb vaid üles leida. Eraldatuse põhjus on sageli eelkõige oskamatus üksteisega suhelda, hirm tundmatu ees või teadmatus viipekeelsete kogukonna olemasolust. Olukorra leevendamiseks on tarvis luua rohkem üritusi ja projekte, kuhu on kaasatud mõlemad kogukonnad.