Samanimelises romantilises draamas kehastasid peategelasi Francescat ja Robertit Meryl Streep ja Clint Eastwood. Foto: Kaader filmist

Sellest 1992. aastal ilmunud õhukesest raamatust sai üks 20. sajandi enim müüdud raamatuid – üle 50 miljoni eksemplari maailmas. Mõni ime siis, et raamatu järgi ei ole tehtud ainult film, vaid viimase variatsioonina ka muusikal.

Millest selline peadpööritav edu? Robert James Waller ei olnud enam sugugi noor autor, kui „Madisoni maakonna sillad” ilmusid. Ei, tegemist oli juba 53-aastaseks saanud endise matemaatiku ja majandusteadlasega, kelle kui kirjaniku jaoks oli see esimene raamat. Selleks et teada, mis lugejaid kõige rohkem liigutab, ei pea olema matemaatik ega majandusteadlane. See üks ja ainus universaalne teema on mõistagi armastus. Olgu siis nii, et armastuse nimel ohverdatakse kõik, või olgu tegemist selle vastandiga: status quo sälitamise nimel hoopistükkis loobutakse armastusest.

„Madisoni maakonna sillad” on armastuse ohverdamise lugu. Romaan algab lõpust. Nii lõpust, et kõik on juba ammu kaduvikuks saanud. Kirjaniku laual heliseb telefon. Helistab Iowast pärit Michael Johnson, kes tahab kirjanikule rääkida ühe loo. See lugu räägib tema emast, pärast sõda Itaaliast Ameerikasse abiellunud Francescast, kes armub meeletult ja kogu eluks Madisoni maakonda sattunud fotograafi. Aga kõigest järjepanu.

Esimesena astub oma koduuksest välja Robert Kincaid. On 1965. aasta 8. august. Teda ootab vana hea truu kaaslane, Chevrolet’ pikap. Ta paigutab fotovarustust täis seljakoti autosse, süütab Cameli sigareti ja lööb autole hääled sisse. „Kincaidil olid jalas pleekinud Levi’se teksad ja hästi sissekantud Red Wingi välisaapad, seljas kaitsevärvi särk ja selle peal oranžid traksid. Laiale nahast püksirihmale oli kinnitatud originaaltupes Šveitsi sõdurinuga.” Tegelane on loodud. Kincaid on ajakirjale National Geographic töötav fotograaf, kes läheb tegema fotoesseed Madisoni maakonna katusega sildadest. Teisel pool Lõuna-Iowas vaatab oma elule tagasi Francesca, itaallanna, kes on elanud vaikset elu vaikses maakohas, kasvatanud üles poja ja tütre, matnud abikaasa ja... armunud kord juhuslikult tema hoovi teed küsima sattunud fotograafi. See on see saatuslik kohtumine. Nii see algab. Üks küsimus toob kaasa uudishimu, kohtumise, kiindumuse, tunded, mis kestavad terve elu.

Järgneb lugu. See päris, see õige, see tõeline. Lugu, kus kaks hinge teineteist lõpuni ära tunnevad.
Vaoshoitud vestlusest saab neljapäevane armastuse võidukäik. Francesca käib Robertiga koos pildistamas, assisteerib teda ning imetleb ta pühendumist ja professionaalsust. Samasuguse pühendumisega suhtub Robert ka Francescasse. Peaaegu esimesest pilgust armunud, annab ta Francescale endast kõik, niihästi nende koosveedetud nelja päeva jooksul kui ka kõik oma ülejäänud elupäevad. Francesca aga kannab kaelas oma kohustusi, abikaasat ja kaht last. Armastab küll, siiralt ja sügavalt, aga ei julge oma elule uut kulgu anda. Seda kõike saab lugeja teada juba esimesest kahest peatükist. Järgneb lugu. See päris, see õige, see tõeline. Lugu, kus kaks hinge teineteist lõpuni ära tunnevad. Lugu, mis mõni aasta pärast ilmumist kinolinadele jõuab, peaosades Meryl Streep ja Clint Eastwood. Lugu, mis köidab miljoneid lugejaid ja kümne aasta pärast saab järje „Tuhat külateed”.

„Madisoni maakonna sillad” on väga elulähedane lugu. Elulähedane ei ole ainult kahe inimese juhuslik kohtumine, vaid ka kogu märgisüsteem, mida Waller oma fiktsiooni kinnistamiseks kasutab: kaubamärgid (Levi’s, Chevrolet), lauljad (Bob Dylan), kohad (Madison). Need kõik täidavad oma ülesannet ja toovad romaani potentsiaalsele lugejale võimalikult lähedale. Eks ole ju paljudel enesegi elust võtta seiku, hetki, armumisi, mille kohta saab öelda: „Aga mis siis kui…” Ometi on tegu väljamõeldisega. Looga viimasest kauboist ja tema armastusest. Viimaseid kauboisid pole kunagi liiga palju. Ainult üks. See Clint Eastwoodi olekuga.