Heal sõbral Tõnis Kahul ilmus sel nädalal raamat “Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik”. Nii sõbrana kui ka mõnel muul põhjusel on mul aastaid elitaarseks peetud ning tuttavatest muusikuid vihastavaid arvustusi kirjutanud Tõnise esimesest raamatust keeruline rääkida.

Eks seda jõuavad teised lähemal ajal teha küll ja küll. Ometi võimaldab see teos mul Tõnise professiooni üle targutada. 40 siinsetest poplugudest inspireeritud esseed tõukavad – võimalik, et esimest korda Eestis – popkriitiku tema tavapärasest ja üsna mugavaks peetavast kookonist välja. Vähemalt mingiks ajaks saab temast “staar”, enam-vähem samasugune, nagu ta neid distantsilt ise vaatlema on harjunud. Edetabelikoha ja võimalike hävitavate hinnangute pärast muretsev kunstnik, kelle looming on tema käest ära võetud, nii nagu tema teiste loomingut on olnud varmas ära võtma. Sest ei millekski vähemaks kui loominguks (mõnel juhul suuremakski kui see, millest ta algselt ajendatud on) peab kriitik oma paberile pandud mõtisklusi.

Kaks šablooni

Me oleme Tõnisega muusikast ja kriitikurollist sellele uute mõõtmete andmisel või olemasolevate verbaalsel tõlgendamisel palju rääkinud. Ja loomulikult on meil mõlemal olnud kuulsaid kriitiku “keegi ei mõista mind” laadis enesehaletsemise hetki. Muusikakriitik on populaarses käsitluses keegi, kes tahaks ise kangesti bändi teha, kuid pole selleks piisavalt andekas ja siis kukubki kritiseerima, ise asjast midagi teadmata. Teine sama populaarne kriitikutüüp on läbikukkunud kitarrist, kes isikliku kibestumise väljendusi otsides ja potentsiaalse honorari lootuses kunagiste klikikaaslaste õnnestumisi ebaõnnestumisteks kirjutab.

Niimoodi me siis istume Tõnisega vastamisi, üks ühe ning teine teise sˇablooni järgi visandatud iriseja. Neis sˇabloonides on tõde rohkem, kui endale tunnistada julgeme. Ja sama palju on neis ülekohut. Värskes raamatus lugejat ootamatult sõbralikult silmitsevale Tõnisele mõeldes küll. Keegi võiks mõne Tõnise raamatu lehekülje viisistada. Saaks selgemaks, mida ma mõtlen.