Viktjuk pühitses Wildei maskotiks
Roman Viktjuki teatri lavastused sattusid huvitavasse kontrasti hiljuti Tallinnas käinud Juri Ljubimovi Taganka-teatri lavastustega, andes aimu, kui erinevat teatrit Moskvas tehakse.
Askeetlike näitlejatöödega puhast vaimu pakkunud Ljubimovi lavastajakujundi teatri kõrval pakuvad Viktjuki lavastused ülikehalikku vaatemängu. Viktjuki "Salomé" ülendab pühakuks kurbmängu autori, sajand tagasi homoseksuaalsuse eest risti löödud kirjanik Oscar Wildei. Kubricku filmina tuntud "Mehhaanilise apelsini" antikangelase vormib vene lavastaja vaat et Raskolnikovi mõõtu kannataja aupaistesse.
Sirbi ja vasara all
Viktjuk on Wildei tuuma tabavalt raaminud "Salomé" (1892) protsessiga, mida peeti kirjaniku enda üle. Kui ühelt Wildei sõbralt kohtus küsitakse, millega mehed isekeskis tegelesid, kõlab vastuseks: mängisime läbi Oscari uut näidendit.
Juudamaa printsess Salomé pakub end kehalikult välja vangistatud prohvet Johanaanile. Mees on aga pühendunud oma Jumalale. Äraütlemine haavab naise uhkust. Kui kuningas Herodes omakorda iharalt anub, et kasutütar talle tantsiks, nõuab Salomé vastutasuks Johanaani pead, et seda ikkagi lõpuks suudelda.
Viktjukil mängib üks näitleja Wildei ja iluihas Herodest, teine aga Wildei hukutanud kurikuulsat lord Alfred Douglast (hüüdnimega Bosie) ja Saloméd. On selge, et pimestavalt ilusa ja kannatusi külvava Salomé kuju taga oli Wildei jaoks tema Bosie.
Lavastuse vaatemänguline vorm on sama, mis aastate eest Viktjuki kuulsaks teinud läbimurdelavastusel "Toatüdrukud". Mustas nahas ja rihmades Viktjuki meeste jõu- ja tantsunumbrid annavad silmad ette mistahes erootikamessi fetishikavale. Ja turgutavad üles ka vaataja, kellele sisu üle mõistuse käib.
Muusikat heavyst vene marsimuusikani, mustas lavapildis punast ja kulda. Kogu see välise kitshini küllusliku glamuuri all läksid Wildei teksti finessid kohati kaduma. Sõnumi mängis aga vormgi selgeks.
Huvitavad on metamorfoosid Dekadendi ümber. Oscar Wildei vastuvõtt on sajand hiljem pööranud tookordse vastandiks. Siis võttis avalikkus teda vastu kui kirjandusgeeniust. Tema tekstide salapaheline aluspõhi vaikiti maha. Sajand hiljem on Oscari eluloo "lisaväärtusest" saanud see põhiline. Wildeist on tehtud üleilmne geimaskott.
Tallinna külalisetendusel töötas paradoksaalse kujundina ka see, et Wildei pühitsemisriitust toimetati sirbi ja vasara vapi all, endise Ohvitseride maja laval. Vene koorekiht aplodeeris püsti, palju Wildeile, rohkem lihtsalt rõõmust kuulsa rahvuskaaslase Viktjuki ja suure show üle. Suur kontsertetendus, seda Viktjuki "Salomé" kindlasti oli.
Alex Raskolnikoviks
Viktjuki "Mehhaanilises apelsinis" olid vaatemängunumbrid rohkem sisulisemaks peidetud. Siingi värvis alasti musta lava must-valge-punane nahk ja lateks ning näitlejad turnisid osavalt metallkarkassidel. Kõrghetkedeks tõsteti peategelane "kraanal" lava kohale lampide alla lamasklema.
Lugu on silme ees Stanley Kubricku samanimelisest kultusfilmist (1971). Pilves sõpradekambas toorutseb ühtviisi Beethovenit ja vägivalda armastav Alex ettejuhtujate kallal. Kuni võimud talle endale klemmid pähe pistavad, et tast "kodanik" kasvatada.
Vene intensiivsuses erines Viktjuki "Apelsin" kõvast Kubricku filmist, mida võib ka inglasliku musta komöödiana võtta. Filmis Alexit mänginud Malcolm McDowelli kääbuslik, idi-ootse naeratusega tüüp töötas selles inglaslikult pealetükkimatus satiirilises stiilis, ja lubas Alexis näha mutrikest.
Seevastu Viktjukil mängib Alexit seesama chippendalei musklis Dmitri Bozin, kes Salomédki. Viktjuki lavastuse kangelaslikuks paisutatud alatoon toob meelde pigem "Lendas üle käopesa". Alexi vägivallatsemine on köömes võrreldes selle vägivallaga, mis doktorid tema kallal toime panevad ning mis kogu ühiskonda ja ajalugu täidab.
Kui see 1970-ndate vaimus teema väljakaevamine mõjub täna anakronistlikult, siis Viktjuk on selle oma käekirjas visuaalse võimusega välja lavastanud.
