Omamoodi ongi festivalil pärimusmuusika piire järk-järgult laiendatud. Selle hea näide on Trad. Attack!, mis esitab diskolikku ühendust parmu- ja torupillist ning setode rahvamuusikast. Õhtud ja ööd olid sisustatud tantsuüritustega. Pärimusmuusika Aidas astusid üles eri esinejad, et inimesi tantsule meelitada. Külastasin Aita reede õhtul ja inimesed vihtusid tõesti tantsida nagu ühel korralikul külapeol ikka. Elektroonilise muusika sõpradele avas uksed Lennukitehas, kus sai kahes saalis nautida folgiliku hõnguga klubimuusikat. Reede õhtul, mil mina sinnakanti sattusin, oli melu täies hoos. Tõsi, siia oli tee leidnud pigem noorem generatsioon, kes kiirustas kuulama Heidy Purgat, kes parasjagu Aidas plaate keerutas. Aga folktantsupeo mõte on huvitav ning läheb kokku folgi ja pärimusmuusika piiride laiendamise ideega. Meenub hiljuti Hollandis külastatud North Sea Jazzi festival, mis on küll džässifestival, aga seal kõlas džässi kõrval ka kantrit, rokki, poppi ja eri hübriidžanreid ning eraldi lava oli ka diskoritel. Muidugi ei maksa nende piiride laiendamisega liiga kaugele minna – muidu ei taha mehed linaste riiete ja habemetega enam kohale tulla, kuna asi on liiga mainstream’iks läinud.