“Visandusi eneseanalüüsiks”: filosoof tahab tagasi lapseks
Bourdieu raamatuke pealkirjaga “Visandusi eneseana-lüüsiks” tutvustab end autori motoga - “See ei ole autobiograafia”. Meenub René Magritte, kes loomu-truule kujutisele piibust kirjutas selgituseks ja pealkirjaks “See ei ole piip”. Näib, et Pierre ja René on milleski kokku leppinud, nominalismi ja kirjeldamise tunnetuslikus küsitavuses näiteks. Päris kindlasti vastustab Bourdieu memuaarikonventsiooni, mis algab kombekohaste sõnadega: “Juba lapsena tahtsin ma saa-
da...” – filosoofiks, kunstnikuks, kosmonaudiks, sotsioloogiks vms; ettemakstud kirsturahana kolleegidele, kes hiljem nekroloogis äiutavad ta vastava eriala esindajate kalmistule.
Bourdieu alustab oma “autosotsioanalüüsi sugemeid” tutvustavat mälestusterida hoopis kuskilt keskelt, mil ta sisenes École Normale Supérieure’i kasvandikuna viiekümnendate aastate Prantsuse filosoofia väljale, kus troonisid Sartre, Hegel, Heidegger ja Lévi-Strauss. Põhjalikult klaarib ta nendega, eriti esimesega, arveid, taandudes filosoofia suurilmalikelt kõrgustelt sotsiaalse tõsiteaduslikkuse ja argise faktitruuduse manu.
Küsitlused kuulide all
Meenutaja peab vajalikuks algusest peale rõhutada, et temast ei saanud tollase haridussüsteemi ontlikku ja ilmetut produkti, hulpimas hetkemoe mõtlemisvoolude sängis. Suutmata siiski tõhusalt vastustada kooli vägivaldset rolli intellektuaalse hegemoonia taastootmisel, möönab Bourdieu, et isegi vanuigi lõi kohustus pidada avaloeng Collège de France’is ta rööpast välja. Ometi õnnestus tal oma töödes akadeemilise korrektsusega demonstreerida hierarhilist korraldust ja sotsiaalset diskrimineerimist, mis nii koolieelse kui ka
-sisese selektsiooni käigus sõe-lub välja eliidi ning kindlustab üleüldist leppimist vahetegemisega nn oluliste ja nn tähtsusetute mõtlemisdiskursuste vahel, seda nii akadeemias kui ka tegelikus elus. Filosoofia tähtis, sotsioloogia tühine. Sartre suur ja totaalne intellektuaal Pariisis, Bourdieu nooruke surmatrotsiv etnoloog kuskil sõjakas AlÏeeria kolkas. Raamatu värvikamad ja üksikasjalikumad osad pärinevadki püssikuulide all läbi viidud sotsioloogilistest küsitlustest. Ilmselgelt on nooruse adrenaliin vajutanud mällu sentimentaalsema jälje kui näiteks patukahetsus Lévi-Straussi mõjude pärast tema varastes töödes.
Oma võitlustelt noore teadlasena liigub Bourdieu edasi, et põlata kuue-seitsmekümnendate vaimustumist markii de Sade’ist ja Nietzsche jüngreid ning täpsustada oma erinevust Foucault’st ja Derridast, jätmata mainimata nende filosoofiliste ideede pärinemist sotsioloogia “alamast kastist”. Prantsuse intellektuaalses kultuuris iseenesest täiesti tavaline, ent mahasalatud fenomen: filosoofia, sotsioloogia ja kirjandus on üksteisega tihedamas dialoogis kui distsipliiniteadurid ise seda tunnistada tahaks. Bourdieu’le on see tähendanud hilisemas eas seda, et tema joonealustesse, statistilistesse tabelitesse ja ääremärkustesse peidetud sotsioloogilised järeldused ja üldistused tunnistati üheksakümnendatel ka filosoofiliselt pädevateks.
Bourdieu ise suhtub sellesse tõrksalt, aimates universalistlike maailmapiltide totalitarismiohtu ning võttes mitmel korral selle vastu ka käredalt sõna. Kuid mitte pikalt, oma mälestustelehe-külgi lappab ta hoopis järjest kaugemale tagasi lapsepõlve, provintsilütseumi kõledasse internaadirutiini, kus juba hakkas jõudsalt idanema protest igasuguse haridusliku drilli vastu. Armsa agu-sihvkaliku enesepaljastusena mõjub käigult visatud pildike padjad käes lütseumi magamisruumis ringilippavatest lastest ning uksele ilmunud valvurist, kes hävitava irooniaga kõmistab: “Ohoo, siin on ju päris lõbus!” Selge, et koolisüsteemiga leppimisest ei saanud pärast sellist peolörtsimist enam juttugi olla. Bourdieu märgib, et erinevaid karistusi kogunes tal lütseumiperioodil kokku üle kolmesaja. Suur arv, millest paharet oma hilisemates teadustöödes suure numbri tegi, kõneldes kõrvu oma oponendi ja mõttekaaslase Foucault’ga distsiplinaarühiskonnast ja võimudiskursusest, mis toodab edukalt enda edasikestmiseks vajalikke inimtüüpe. Läks vaja Pierre Bourdieu pihtimusi lapsepõlvest, et märgata lihtsas õpetaja noomituseski jäika sarnasust akadeemiliste mentorite sulni sunniga mõelda “õigetest asjadest õiget moodi”. Noh, Pierre’iga lendasid vaimsed isad küll kõige jubedamal kombel orki, tema pani nad karistuseks oma diskursuse nurka seisma – koos Sartre’i ja de Sade’iga. Ühed sadistid kõik!
“Visandusi
eneseanalüüsiks”
Pierre Bourdieu
Tänapäev
