Teie jaoks on Venemaa identiteedi teema väga oluline. Olete öelnud, et Venemaal oli tuhat intellektuaali, kes pidasid oluliseks euroopalikkust. Kui palju on praegu Venemaal teie mõttekaaslasi?

Neid, kes mõtlevad samamoodi kui mina, on ehk kümme või ehk vaid viis. Mõtlevaid inimesi on igal maal vähe, sellest ei pääse. On massiklultuuriinimesed. Saksamaal ei mõelnud kõik nagu Kant, kuid mõtlesid nagu Hitler. Intellektuaal väljendab riigi kõrgemaid püüdlusi.

Kas Venemaa valitsejad teid ja teie mõttekaaslasi natukegi kuulavad? Mis positsioon on intellektuaalidel praegusel Venemaal?

On erinevaid intellektuaale. Minu raamatuid loetakse, igal aastal ilmub uus raamat ja iga raamat saab tagasisidet. Minu viimane raamat oli impeeriumist ning just enne Eestisse tulekut oli mul umbes kuus avalikku esinemist ja mitmed intervjuud ajakirjades. See valdkond erutab inimesi.

Kui kõnelda selles kontekstis Venemaast, siis pärast Peeter I-t kuni revolutsioonini oli tegemist euroopliku impeeriumiga. Vene impeeriumis üritati anda väikestele rahvastele isegi Venemaast endast paremaid tingimusi; Eestiski kaotati pärisorjus enne kui Venemaal.

Katastroof algas Aleksander III-st, kes käis välja natsionalismi idee ja sõnastas kohutava fraasi: Venemaa venelastele. Kuhu siis teised peaksid kaduma? Venelasi oli 80 miljonit, aga Venemaa elanikke 150 miljonit. Kuhu siis 70 miljonit pidid kaduma?!

Esimesed revolutsioonilised liikumised algasid Poolas ning liikusid tasapisi keskuse poole, siis tulid keskuses võimule bolševikud ning lõid Vene impeeriumi, mis kujutas endast juba ida despootiat, mitte läänelikku impeeriumi. Kõiki rahvaid tapeti. Pärast Hrutšovi muutusid olud veidi paremaks ja näiteks vabariikidele anti natuke rohkem vabadusi.

Selleks ajaks oli sõjast ka juba piisavalt palju aega möödas ja Stalin surnud...

See, mida tehti Baltikumiga, oli lihtsalt komaarne! Ja teistpidi võttes reetis Euroopa Eesti. Nad oleksid pidanud Eestit kaitsma, aga ei teinud seda.

Kui võrrelda praegust aega mõne Venemaa ajalooperioodiga, siis millisega?

Võrrelda on üldiselt võimatu, aga veidi saab seda teha Aleksander II ajaga 19. sajandil, kui samuti tehti suuri majandus- ja poliitilisi reforme. Pole juhuslik, et Moskva kesklinna on nüüd pandud just Aleksander II mälestussammas.

Mida Eesti teie hinnangul Venemaa jaoks euroopalikus kontekstis tähendab?

Eesti oli Nõukogude ajal erakordselt oluline: istusid rongi ja olid hommikuks siin, euroopalikus ja hoopis teistsuguse mentaliteediga vabariigis. Eesti on meie jaoks alati olnud tükike Euroopat. Euroopale orienteeritud vene intelligents on Eestit armastanud.

Missugune tundub Eesti mentaliteet teile nüüd, kui olete kogu Euroopa läbi rännanud? Kas ikka sama euroopalik?

Alguses, kui sain juba Euroopas ringi reisida, oleksin ehk vastanud, et Eesti on vähem Euroopa kui Euroopa. Kui aga olin juba paljudes riikides käinud, siis mõistsin, et need ei ole sugugi ühesugused, igaüks on omamoodi euroopalik. On Itaalia euroopalikkus, mis on hoopis teistsugune kui Inglismaa oma. Nii on lugu ka Eesti või Vene euroopalikkusega.

Mida ikkagi tähendab euroopalikkus?

Euroopalikkuse küsimus on, kas tunned ennast eurooplasena. Eurooplaseks ei saa lihtsalt sündida. Lugesin hiljuti ühe Pariisis elava vene emigrandi raamatut. Ta töötab taksojuhina ja veedab poole oma ajast Pariisis taksojuhitööd tehes ning on mõistnud, et suur osa pariislasi ei adu, mida tähendab olla prantslane, pariislane. Nad lihtsalt räägivad prantsuse keelt, aga ei tea, kes on Moliere, kes Descartes.

Eurooplaseks saamine nõuab isiklikku tahteavaldust, isiklikku püüdlust selle poole. Sakslased ütlevad, et nad on vähem eurooplased kui varem, sest on tekkinud nn haltuuramehed. Tööd ei tehta enam nii nagu varem.

Venelased paistavad olevat väga usklikud. Kuidas on asi tegelikult?

Venemaal on kiriku rolli võtnud endale kirjandus. Eelkõige oli see nii 19. sajandil. Kirik töötas halvasti – sellest on kirjutanud ka üks religioossemaid mõtlejaid-kirjanikke Dostojevski. Nii võttis tegeliku kristliku kasvataja rolli endale vene kirjandus. Selleks et olla kristlane, ei pea kirikus käimagi, kui tunned vene kirjandust. Kelle poole pöördus rahvas 19. sajandil oma küsimustega? Dostojevski, Tolstoi, Tšehhovi poole! Rahva südametunnistuseks olid vene kirjanikud, mitte kiriku pühamehed. See on ehk kõige ebatavalisem fakt Euroopa kultuuris.

Ka Eestis on kirjanikud olnud rahva äratajana väga olulised! Kas saab teha järelduse, et ka Nõukogude impeeriumi ajal kandsid kirjanikud usumehe rolli ning see on aidanud praegu taas kiriku poole pöörduda?

Täiesti õige. Dostojevski oli küll paarkümmend aastat peaaegu keelatud, teda ei antud välja kuni 1956. aastani, aga siis hakati jälle teda lugema. Kirjandusest sai taas midagi kõrgemat, mille poole inimesed pöördusid.

Mis roll on kirikul tänapäeva Venemaal?

Seal püütakse midagi teha, riik toetab kirikut. Sooviks, et see neil õnnestuks, aga keeruline on sellest kõnelda. Oleks vaja hingekarjast, kelle järel saaks rahvas minna, aga niisugust tähtsat vaimulikku ikka ei ole, kes oleks selles mõttes võrreldav Dostojevskiga.

Aasta-kaks tagasi oli väga palju juttu Venemaa natsionalistlikest liikumistest. Kas sääraseid liikumisi on teie maal palju? Kas see teeb teile muret?

Niisugused asjad teevad alati muret, sest neid ei tohiks üldse olla! Küsimus ei ole hulgas. Bolševikud olid alul marginaalne liikumine, samuti natsid – keegi ei arvanud, et nad tulevad võimule. Ajalooline kogemus ütleb, et kunagi ei tea, mis hetkel saab väikesest suur. Praegu on nad Venemaal marginaalsed.

Kuidas teile tundub, kas praegused valitsejad soovivad, et Venemaa liiguks euroopalikus suunas?

Arvan, et jah, ning mul pole selles mingeid kahtlusi. Venemaal tuntakse end euroopalikuna.

Kus asuvad Vene natsionalistide ja Vene-eurooplaste skaalal Vladimir Putin ja praegune president?

President peab olema nende kohal, muidu ei tule midagi head. Nad ei saa valida kumbagi poolt.

Kelleks Venemaa tahab saada?

Mulle tundub, et esimene asi, mille poole Venemaa püüdleb, on oma jõu tajumine. Jeltsini ajal ei saanud Venemaa ise ka aru, mis ta on. Euroopa riigil peab olema tugev usk endasse ja kui seda pole, ei ole ka euroopalikkust. Euroopalik riik peab tundma end teiste kõrval väärikana. Venemaa püüdleb selle poole. Iga riik tahab näidata oma jõudu ja sõltumatust, ka sõjalises mõttes. Õnneks Venemaa praegu kellegagi ei sõdi, aga armee peab olema. Oli aga aeg, kui Venemaal sisuliselt armeed enam polnud. Selline olukord ei ole ühelegi riigile hea. Kuidagi teisiti ei saa riik näidata, et ta on tugev. Meil on armee ja relvad. Oleme Euroopa suurriik, meil on oma jõud. See on väga oluline. Muidugi tärkab seejuures ka natsionalistlikke ideid.

Rahvuslus võib olla nii hea kui ka halb.

Nii seda kui ka teist. Paraku tuntakse aga Vene natsionaliste Euroopas rohkem kui Vene-eurooplasi. Seal soovitakse näha Venemaad sellisena, nagu ta oli – barbaarse riigina. Kahjuks jääbki nii mulje, et Venemaal on kõik ühesugused. Mul on tunne, et see on Euroopa viga. Tahetakse näidata Venemaad ohtliku ja õudsena. Kui Hitlerist poleks räägitud, siis ehk ei oleks ta nii võimsaks saanudki! Mis sai sellest, kui sakslased omal ajal bol‰evikke rahaliselt toetasid? Kui marginaale ei oleks toetatud, oleks Venemaa olnud demokraatlik riik. Oleks ehk olnud talupoegade mäss ja palju muudki, oleks ehk olnud sõjaväeline diktatuur, aga see oleks kestnud lühikest aega, mitte nagu juhtus bolševike võimule pääsedes.

Kui kaugele on Venemaal jõutud 20. sajandi ajaloo teadvustamise ja uurimisega?

Olen kogu elu sellega tegelenud. Inimesed loevad palju ajaloolisi tekste. On ka palju ajalooainelisi spekulatsioone. Mind kutsutakse ka noorteklubidesse esinema.

Seega näete meeldivaid momente, mis annavad lootust, et teie töö pole asjata?

Kui riik on muutumas, siis see on hea. Käia on pikk tee, aga me liigume.

Eestil väikese riigina on ilmselt kergem edasi liikuda kui suurel Venemaal?

Muidugi ja teil oli pärast Oktoobrirevolutsiooni ikkagi 20 aastast iseseisvust euroopaliku riigina. See tähendas väga palju.

Te ilmselt suhtlete ka Eesti-venelastega. Mis mulje teile on jäänud – kas nad on samasugused venelased kui Venemaal?

Ma suhtlen siinse vene eliidiga ja see on sama, mis Venemaal. Kui sõitsime möödunud aastal naisega Eestisse, oli meiega ühes kupees venelanna, kellel oli Eesti pass. Ta oli õnnelik, et sai siia tuua ka oma mehe ja kaks last. Küsisin, kas tal ei oleks Venemaal oma perega parem. Tema vastas: saate ise näha, et Eestis on meil igati normaalne elada. Ta uuris veel, kas meil ei ole õnnestunud Eesti passi saada. Ta tahab hästi elada, reisida – see on ju täiesti euroopalik soov.

Juba Nõukogude ajal viis sõber Eduard Tinn mu Eesti külla, kus oli raekoda. Külas raekoda – Venemaa mõttes täiesti ennekuulmatu! Läksime kohvikusse sööma. Kohvikusse?! Külas?! Venemaa külas ei tuleks see kõne allagi. Sealsamas kohvikus istusid vanaprouad nagu Ameerika filmis – meigitud, sigaretid käes. Uskumatu! Tinn ütles: näed, milline on Eesti! Ta on süvitsi euroopalik. Ka meie Moskva hakkab muutuma täiesti euroopalikuks – ehitatakse nii palju, et kui oled pool aastat ära, ei tunne enam linna ära. Täiesti euroopalik: suured vitriinid, kõrged majad.

Mis mulje on teile pärast mulluseid pronks-sõduri-sündmusi jäänud – kas Eesti on muutunud?

Mul on tunne, et kui käisin siin Nõukogude ajal, suhtuti minusse kui venelasesse halvemini kui praegu. Kui teed küsida, siis juhatatakse seda lahkemalt kui Nõukogude ajal. Mulle tundub, et vähemalt sissesõitnud venelasi ei võeta enam okupantidena.

Vladimir Kantor
• Sündinud 1945. aastal Moskvas.
• Venemaa riikliku ülikooli kõrgema majanduskooli professor. 2005. aastal valis Prantsuse filosoofiaajakiri Le Nouvel Observateur Kantori 25 suure tänapäeva mõtleja hulka.
• Ta on pälvinud Heinrich Bölli nimelise rahvusvahelise kirjandusauhinna. Tema sulest on ilmunud vene kultuuriloo ja filosoofia alaseid teoseid ning ilukirjandust.
• Eestis Tallinna ülikoolis viibis Kantor kevadsemestril Juri Lotmani esimese stipendiaadina. Ta on tuntud Lotmani-uurija ja kirjutas Eestis viibides temast raamatut ning pidas loenguid Tallinna ülikoolis.
• Tunnustatumad teosed: “Krokodill”, “Kindlus”, “Märkmed poolsurnud majast”, “Rottide võitja” ja “Minu kaks kodu”.
• Eesti keelde on tõlgitud vaid mõned artiklid, mis ilmusid 1970. aastate lõpus Sirbis ja Vasaras ning 1990. aastatel ajakirjas Poliitika.