Vladimir Sapožnini positiivsust meenutab kinolinal helge nostalgia
Manfred Vainokivi uues filmis „Tsirkuselaps” võib näha teatud pööret. Tema varased eriti isikupärased dokfilmid on teosed, mis on kõike muud kui korralikud. „Tsirkuselaps” on korralik. See on peaaegu mallteos, mis pärast mõningast sissejuhatust jutustab pildis inimese eluloo sünnist surmani.
Ometi ei saa ütelda, et „Tsirkuselapses” puuduks autori nägu, seisukoht ja stiil. Film Vladimir Sapožninist liitub loomulikul moel sellesama filmireaga, mille Vainokivi on varem loonud. Juba ainese valikus on näha mingit vainokivilikkust. Valli baarist ümber nurga oli kunagi kohvik Moskva, kus Vladimir Sapožnin tõmbas hoogsalt ja tundeliselt viiulipoognat. Kes on seda kunagi näinud-kuulnud, sellele jäi see viiulimäng ja väikest kasvu tüsedavõitu viiulimängija alatiseks meelde. Tegemist on suure muusikuga, kes oli tõeline rahvakunstnik. Kelles elas tohutu artistlikkus, mis oli siiras ja vahetu ning tuli mängu, kui Bobaks kutsutud mees publiku ette astus.
Vaadates filmi tekib kahtlus, et Manfred Vainokivi on olnud üks nendest tuhandetest, kes Boba viiulimängu Moskva kohvikus kuulsid. Filmi loorib nimelt mingi nostalgiahõng, selles on tunda igatsust kadunud päevade järele. Ja mitte ainult segase Nõukogude aja suhtes, vaid mängu tuleb ka kaugem minevik. Eesti Vabariik, kus Boba kahe sõja vahel kujunes ja rahvusvaheliseks staariks sai. Ka tsaariaeg, kus tulevane virtuoos sündis ja oma tsirkusekarjääri alustas. Manfred Vainokivi filmide pildiline soojus ja muhedus pöördub „Tsirkuselapses” nostalgiaks. Mitte nutuseks, vaid elurõõmsaks, milles peitub Vladimir Sapožninile omane positiivsus.
Põhjalikult tehtud
Filmis esitletud materjali puhul tuleb tunnistada tegijate põhjalikkust. On tõsiteaduslikult puuritud läbi aja, paberite ja mälestusesemete. Pole kahtlustki, et selles filmis on läinud käiku parimad teadmised, mis Vladimir Sapožnini elust olla saavad.
Seejuures pole kommentaatorite-abimeeste ring olnud eriti lai. Aga kõik rääkijad on omal kohal ja õiges doosis. Filmi peategelase poeg Oleg Sapožnin mitte ainult ei räägi isa elust, vaid esitleb ka suurest muusikamehest jäänud pärandit. Justkui mingi rituaaliga, vähemalt nii see kaadrist välja paistab. Vladimir Sapožninist järele jäänud vanad asjad on suudetud filmis välja mängida kui tükikesed elu müsteeriumist, mille saladus ise on otsatu. Nii et väikest viisi on metafüüsika filmis täiesti sees.
Võluval moel esinevad filmis Boba kolleegid Eino Baskin ja Ada Lundver. Film serveerib jutustajaid koduse inimliku soojusega, minetamata kordagi loo jutustamise asjalikkust.
Vainokivi kasutab tänuväärsel moel varasemaid Bobast tehtud filme ja teeb seda delikaatselt, mitte ei sõida ohjeldamatult Mati Põldre ja Heini Drui filmide kaadritel. Huvitaval moel on mõlemad varasemad Boba Sapožnini portreefilmid tehtud vabas vormis ja haakuvad Vainokivi dokumentaalloominguga just isikupärase poeetilise sära poolest.
Nüüd on varasem visuaalne materjal kokku liidetud, hoolikalt selekteeritud ja tekib laiem kogupilt – Sapožnini elulugu. See ei ole enam koma ega koolon. „Tsirkuselaps” asetab Boba-dokumentalistikale punkti. Tasub vaadata.
Dokfilm
„Tsirkuselaps”
Autor Manfred Vainokivi
Filmivabrik 2010
Jookseb kinos Solaris
