Võimumängude sügavas kuristikus

Kinoteatri „Titaanide heitluse” kontrollifriikidest alfaisased veenavad publikut juba esimesest hetkest.

Veebruaris Kinoteatris esietendunud „Titaanide heitlus” tõestab taas selle rühmituse kohahõivamist olukorras, mil Von Krahli teatri ja teater NO99 kadumine on jätnud uuele tulijale tühja lavaruumi. Otseses mõttes on seda vaakumit asutud edukalt täitma nii teatrikeele, mängukohtade kui ka publiku ülevõtmise asjus („Monument”, „Gesamtkunstwerk”). Mõlemad lavastused on sel hooajal võitnud nii publiku kui ka teatritundjate tähelepanu ning huvi ei rauge sugugi.

Viimasena ilmavalgust näinud võimukomöödia „Titaanide heitlus” võib tunduda veidi lihtsakoelisena, sest lavastus on esmapilgul huumorist ja ärategemisest tiine. Määravaks magnetiks on sel korral meeskond ja teemapüstitus. Kui need omavahel liita, võib oodata nauditavat teatriõhtut, seda ka stand-up-žanri austaja jaoks. Ometi ei ole lavastusmeeskonna missioon nii lihtsale lähenemisele tasandatav ning edasine olenebki juba konkreetsest õhtust ning saalisolijate arenemise ja maailma tunnetamise oskusest.