Volkonski Olovernese suvi
Suvelavastused rõõmustasid huvitavate mängukohtade ja hea kunstnikutööga
"Suveöö unenägu" tõi Tartu Toomemäele armuvaevas paarid. Üht neist kehastasid Karin Tammaru (Hermia) ja Ardo Ran Varres (Lysander).
MARKO MUMM
Tänavustele suvelavastustele antud tärnid kinnitavad, et isegi kriitikute maitse pole ühe lauaga löödud. Ka selgus kolleegidega vesteldes, et punktid sõltusid suuresti sellest, kas kriitik nägi esi- või mõnd hilisemat etendust.
Võib ju küsida, et kuidas saab võrrelda sihilt nii erinevaid lavastusi, olgu nad pealegi kõik ühisnimetajaga . Kuidas saab võrrelda lastelavastust "Prints ja kerjus" "Juuditi" paradoksimängu või siis massimüs-teeriumiga Reiu jõel? Saab, kui lähtuda iga lavastuse puhul, kui hästi ta oma seatud eesmärgile vastab, kui hea ta omas zhanris on. Tavalise talvise lavastusena on teiste kõrval mõõdetav siis ka suvelavastuse nime all etendatud Draamateatri "Kui me Moondsundi Vasseliga...". Nii palju tärnimängu reeglite selgituseks.
Head kunstnikutööd
Rõõmustab üha laienev mängukohtade valik. Teatrid on omavahelises rebimises pead tööle pannud ja tulemuseks on vahva mitmekesisus. Mängukohtade leidmisel ilmutatud nutikuse eest vääriks kõik viit plussi!
Eriti hea, sisuga seonduvat atmosfääri tekitasid sel suvel "Juuditi" telk Vargamäel ja uus siselava, mis ehitati "Macbethi" tarbeks Rakvere linnusesse.
Kui võtta veel kõrvale eelmistest suvedest mängus püsiv suveteatri kuldvara – Sagadi mõisa "Kolm õde" ja Kuressaare "Kuningas
John" – on suveteater end kogu Eestis kaardistanud.
Kõige kiiduväärsema osana sekundeerib mängukohtade valikule tänavustes suvelavastustes hea kunstnikutöö. Kahju ainult, et lavastajad ja näitlejad ei ole alati sellele järele jõudnud!
Draamateatri "Moondsundist" on enim meeles Pille Jänese kujundatud "segasummasuvila", mis pöördlaval valguse muutudes teisenes süngeks Hamleti lossiks.
Tore oli Toomas Hõraku müsteeriumi butafooria Reiu jõe kallastel. Ka Rakvere "Macbethi" võimuiharuse loost meenuvad enne-kõike selge kujundina mõistetav linnusetrepp ja müü-rid ning kimonotesse riietatud efektne nõidadekolmik ja leedi Macbeth (lavakujundus Maret Kukkur, kostüü-mid Kersti Varrak). Olgu pealegi, et lavastuses jäi jaapanipärasus suurema sisulise väljaarenduseta.
Rakvere suvelavastuses võimendas kunstnikutööd Ardo Ran Varrese filmimuusika mõõtu heliloojatöö.
Head suve- ja tõsise teatri tunnet õhkus "Juuditi" telgi liivaareenilt (kunstnik Silver Vahtre).
Piret Räni "Suveöö une-näo" kirev "kämp" ei mõjunud nii veenvalt kui tema mullune, Toomemäega täiuslikult kokku sulanud "Ronja Röövlitütar". Ka tervikuna jäi Emajõe Suveteatril "Suveöö unenäoga" (esi-etenduse põhjal) mullune "Ronja" ime ületamata.
Paraku, kõige vähem on tänavuste suvelavastuste põhjal rääkida teatrilukku minevatest näitlejatöödest. Kui mullust nimetaksin Elina Reinoldi Ronja suveks, siis tänavune on Peeter Volkonski Olovernese suvi.
"Moondsundi" lavastuses oli minu jaoks ainuke täistabamus Jan Uuspõllu Taavet, kelle mäng lisas jandile kummastava antiiktragöödia kangelase mõõtme.
Veel meenub Peeter Kardi maajumal, kelle bassihääl suutis Reiu jõe karnevalil mõneks hetkeks täitsa tõsiselt eestlaseks olemise üle järele mõtlema panna.
Massid pandi liikuma
Lavastajatöödest rääkides väärib tunnustust, et Raivo Trass suutis Reiu jõel nõnda suure massi liikuma panna. Üllatavalt tohutu – ja tundub, et rahulejäänud – publiku hulk paneb Endla suvelavastust tunnustama.
Andres Noormets julges juba teist korda suvelavastuseks valida Tammsaare teo-se. Tal on õnnestunud Vargamäel tõestada, et suvelavastus ei pruugi olla puhas tilu-lilu.
Kui tahta, võib kõigist tänavustest suvelavastustest leida ka ajaga haakuva sõnumi. "Reiu jõe piknik" täitis auga koduloolist eesmärki ning eks "Macbeth" ja "Juudit" haaku ju meie siunatud vahendeid mitte valiva kaasajaga. Nii ka "Prints ja kerjus", mis aga laialivalguva lavastusena Linnateatris "Musketäridega" kõrgeks seatud latile kõvasti alla jäi.
