Printsil (Ott Kartau) on lavastuses täita mõistuse hääle roll. (Foto: Emer Värk / Von Krahli teater)

Tegelikult tahame ju kõik üht ja sama asja: nalja, põnevust ja võibolla natuke vaimutoitu.

Vanemad ei pea siiski ka muretsema, et nende lapsi mingi rõveda avangardi ja šokiteatriga rikkuma hakatakse.

Väärtused, mis siit meelde jäävad, on igati positiivsed: andestamine on parem kui vihapidamine ja naermine on parem kui nutmine. See ongi moraalsete järelduste poolest kõik. Ülejäänu on puhas hoog ja huumor, ninnu ja nännu sõna ei saa. Raamjutus murravad marakratid mingisse majja sisse, räägivad usutavat (tõsi küll, roppusteta) lasteslängi, teevad ulakust ja hakkavad majast leitud asjadega mängima.

Sealt algab lugu ise – väike pime kuningapoeg (Ott Kartau) viiakse metsa surema, aga tiiger (Ivo Reinok) otsustab lapse ise üles kasvatada. Suureks saanuna läheb prints tagasi inimeste sekka, hakkab seal muinasjutte jutustama ja leiab elus endale sobiva raja.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: