„Jälle mina?” vaatan elektronkirja, mis kutsub vaatama Von Krahli uue kunstilise juhi Mart Kolditsa esiklavastuse „Keegi ei räägi koeraga normaalselt” proovi, lootes, et sellest sünnib mõnda järgmisse Eesti Päevalehte sama sünge reportaaž kui Peeter Jalaka ja Tõnu Kaljuste suvise ühistöö „Sünnisõnad” proovist. Nii need asjad käivad. Enesestmõistetavana.

„Kas ma olen teil mingi reklaamiosakonna „meie mees Havannas”?” torisen õhtuses trammipeatuses külmetades. Elektri- ja kondijõu tiguteleportatsioon viib mu lõpuks kohale. Kõigepealt hakkab teatrisaali fuajees, mis meenutab pisut kaost, silma Kappa dressides Jim Ashilevi. Ta võiks neis paista nagu vaesema otsa maajõmm, kuldsete käte ja kõriga alkohooliku ning palgalõhe saba külge klammerdunud kohaliku väikepoe müüja järeltulija, kui ta ei näeks selleks liiga intelligentne välja. Kertu Moppel, Mehis Pihla ja Tõnis Niinemets esimese hooga nii sügavat muljet ei jäta.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: