Miramaxi ja The Weinstein Company töötajad kandsid Weinsteini juhtumid parimal juhul abikaasa petmise alla, halvemal juhul ignoreeriti neid teadlikult. Hollywoodi castingu-diivan (loe: naised on igal juhul seksuaalobjektid) on kontseptsioonina visa kaduma. foto: kaader filmist

Film „Puutumatu” ja raamat „She Said” ei kirjelda niivõrd ühe mehe kuritegusid, kuivõrd süsteemi, mis eri valdkondade Weinsteinide tegevuse võimalikuks teeb. Ka Eestis.

Produtsent kutsub noore naise hotelli töövestlusele. Kohapeal selgub, et mingil põhjusel tahab ta seda teha oma sviidis. Tuntud inimene, seal olla privaatsem. Tundub veider, aga samas on kohal ka produtsendi assistent. Ühtäkki on assistent aga kadunud ja hotellitoas ootab hoopis hommikumantlis Harvey Weinstein, kes nõuab, et naine talle massaaži teeks.

Umbes sellise algusega on mitme süüdistaja lood kümnetest juhtumitest mõjuvõimsa Hollywoodi produtsendi, Miramaxi looja Harvey Weinsteini kohta. Edasi hargneb sündmuste jada erinevalt ja kujuneb kas lihtsalt ebamugavaks, kohutavaks või väga kohutavaks. On neid, kes annavad produtsendi soovidele järele, on neid, kes saavad hotellitoast enne seda tulema ja ka neid, keda produtsent allutab vägisi. Ent muster on alati sama. Ja nii aastakümneid. Weinstein ise eitab siiani kõiki süüdistusi.

Süsteemi eest seisis ka advokaatide armee, sealhulgas ohvrite kaitsjad, kes veensid kliente vaikimislepingutele alla kirjutama.

Esimesed Weinsteini tegusid ja naiste vaikimise kinnimaksmist puudutavad artiklid ilmusid 2017. aastal. Ajakirjanike varasemad katsed jooksid vastu Weinsteini mõjuvõimsat masinavärki umbe. Naisi, kes oma lugudega avalikuks tulevad, lisandub siiani. Ursula Macfarlane’i dokumentaalfilm „Puutumatu” ning New York Timesi ajakirjanike Jodi Kantori ja Megan Twohey raamat „She Said” jutustavad samuti ohvrite lugusid, ent teravik on teisal.

Weinsteini ümber toimunu oli #MeToo kampaania seisukohalt oluline. Nii teenivad raamat ja film ka teatava vahekokkuvõtte eesmärki. Mõlemad teosed portreteerivad muu hulgas Miramaxi ning The Weinstein Company töötajaid ja juhte. Nemad on osa süsteemist, milles kõik lood aset leidsid. Suur osa on ka advokaatide armeel, sealhulgas ohvrite kaitsjatel, kes veensid kliente vaikimislepingutele alla kirjutama (korralik protsent summast lõpetab advokaatide pangaarvel) ja püüdsid hiljem seoseid varjata.

Megan Twohey ja Jodi Kantor sedastavad raamatus, et põhjus, miks naised üha enam oma lugudega välja tulid, oli kindlustunne, et viimaks ometi võib see viia reaalse vastutusele võtmiseni.
Foto: REUTERS/SCANPIX

Eestis on oma Weinsteinid

Dokumentaalfilmis „Puutumatu” sõna saavate naiste seast puuduvad nii mõnedki olulised nimed. Näiteks esimeste süüdistajate hulka kuulunud Rose McGowan ja Asia Argento, aga ka Gwyneth Paltrow, kes esialgu ajakirjanikke kulisside taga aitas ja kelle edu Weinstein näiteks tuua armastas, kui ta naisi veenda püüdis. Ent filmi tugevus ei olegi niivõrd lood, mis on küll mõjusad, ent üldjoontes juba tuttavad, vaid laiem pilt. Kui vaatajat tõmbabki ühele või teisele konkreetsele olukorrale hinnanguid andma, siis tervikmustrist mööda vaatamiseks peaks olema ikka erakordselt küüniline.

Weinstein püüdis loo ilmumist kõikide meetoditega takistada ja kasutas isegi eradetektiivide abi.

Muidugi, on neid, keda ei veena miski. Tahangi selle artikli taustal pidevalt meeles pidada Eesti konteksti. Üks näide on kohe käepärast. Eelmisel nädalal meediasse jõudnud Facebooki kommentaarid jurist Igor Stulovilt. Olukord, millest jutt, oli Õhtulehes kajastatud jõhker vägivallatsemine. Kunagine noorpoliitik / „Elu keset linna” näitleja Daniel Sepp peksis, kägistas ja lämmatas elukaaslast, vaimsest vägivallast rääkimata. Juhtumite detailid on graafiliselt võikad ja neid ma siinkohal kordama ei hakka. Näide Stulovi kommentaaridest: „Kahetsusväärne on see, et politsei raiskab oma ressurssi selliste mõttetuste peale. No tõesti, kui neiule see ei oleks meeldinud, oleks ta pärast esimest korda asjad kokku pakkinud ja minema jalutanud.” Võib arvata, et Stulov ei ole kaugeltki ainus, kes nii mõtleb.

Filmist huvitavamgi tundub mulle raamat „She Said”. Jodi Kantor ja Megan Twohey kirjeldavad selles pikka ja keerulist teed Weinsteini paljastavate artikliteni. Välja jäeti juhtumid, mida polnud võimalik tõestada. Naisi tuli pikalt veenda oma lugusid rääkima ja endale kinnitada, et see avalikkuse ette tulemine naistele karuteenet ei tee. Peamine argument oli järgnev: oma loo rääkimine ei saa muuta seda, mis naistega minevikus juhtus, kuid ajakirjanikega üheskoos saavad nad neid kogemusi kasutada, et aidata kaitsta teisi naisi. Samal ajal püüdis Weinstein loo ilmumist kõikide meetoditega takistada ja kasutas isegi eradetektiivide abi.

Miramaxi lõid vennad Harvey ja Bob Weinstein. Viimane oli nii osa süsteemist, mis lubas produtsendil tegutseda, kui ka oma venna ohver. Sinnamaani välja, et kord virutas Harvey Weinstein Bobile tunnistajate silme ees nii, et ninast verd lahmas. Keegi ei teinud sellest enam kunagi juttu.
foto: kaader filmist

#MeToo järelkaja

Raamat toob välja juhtumeid, millele pole eriti tähelepanu pööratud. Näiteks Weinsteini kaitsnud advokaat Lisa Bloomiga seonduv. Muidugi ei eelda keegi, et advokaadid kaitseksid ainult ohvreid. Ent Bloomi näide on pisut teistsugune. Ta on oma reputatsiooni teadlikult üles ehitanud justnimelt feminismile ja nõrgemate kaitsmisele. 895 dollari eest tunnis asus ta aga teisele poolele. „Tunnen, et olen valmis aitama võidelda kogu maailma Rose’ide vastu, sest ma olen neist paljusid esindanud,” kirjutas Bloom Weinsteinile saadetud memos (vihjates McGowanile). Ta soovitas firmal tegeleda McGowaniga seotud Google’i tulemuste manipuleerimisega, et näitlejannat diskrediteerida. Ühtlasi püüdis Bloom Weinsteini kaitsmist isiklikuks reklaamikampaaniaks pöörata, kui selgitas produtsendile, et kasulik oleks esitleda end kui meest, kes minevikupatte kahetseb, aga on nüüd muutunud. Seda mõistagi suuresti tänu Lisa Bloomi valgustustööle.

Praeguseks on Bloom püüdnud end loost distantseerida nii palju kui võimalik ja annab oma sotsiaalmeedia leheküljel teada uutest tööalastest sammudest. Hetkel esindab ta näiteks mitut Jeffrey Epsteini ohvrit. Bloomist ja tema samavõrd tuntud ema Gloria Allredi rollist Weinsteiniga seotud lugude summutamisel saab parema aimduse näiteks „The Daily” kaheosalises taskuhäälingus alapealkirjaga „Keeping Weinstein’s Secrets”.

Raamatu teine osa läheb Weinsteini loost edasi. Kirjeldatakse Christine Blasey Fordi teekonda Brett Kavanaugh' vastu tunnistamiseni. Lugu põhjustas vastakaid arvamusi, kuivõrd see oli seotud teismelisena toime pandud tegudega.

Põgusalt jutustatakse ka #MeToo lainetest eri valdkondades, selle tahkudest ja vastulöökidest. Mõned leiavad, et #MeToo on läinud liiga kaugele ja teised, et sellest tulenevad muudatused pole kaugeltki piisavad. Mitte kõik ajakirjanikud ei teinud lugude taustakontrolli puhul sama põhjalikku uurimistööd kui New York Times. Rasketele süüdistustele lisandus aegamööda tunduvalt hägusamaid. Kohati pandi (pannakse siiani) ühte patta ränk seksuaalne ahistamine/vägivald ja ebameeldivad kohtingud/seksistlikud naljad. Mehi hakati üha enam ohvritena nägema. Sellele on mõistagi andnud rõõmsalt kütet ahistajate advokaadid ja suhtekorraldajad.

Enne 2017. aastat jooksid ajakirjanike paljastamiskatsed vastu Weinsteini mõjuvõimsat masinavärki umbe.
foto: kaader filmist

Seadused on puudulikud

Teisalt pole aga ahistamise vastu kaitsvad seadused sugugi piisavalt (või kohati üldse) arenenud. Nii mõnigi ränkade süüdistuste tõttu korraks avalikkuse silme alt kadunud inimene on tagasi (või pole kunagi sealt kadunudki) ja naudib tulusamaid projekte kui kunagi varem.

Võimsa mehe vastu kohtus käies on oht pankrotistuda. Alternatiiv on vastu võtta lepe: raha vaikimise vastu.

„She Said” kirjeldab sedagi, kuidas USA kohtusüsteem soosib leppeid, millega naisi vaikima sunnitakse. Võimsa mehe vastu kohtus käies on oht pankrotistuda. Alternatiiv on vastu võtta lepe: raha vaikimise vastu. Põhilise probleemina joonistuvad välja seaduste ja neid toetavate juristide (tasu on ju korralik protsent valurahast) olemasolu, mis lubavad naisi sel moel vaikima sundida, ning vastuseis nende seaduste muutmisele. Küllap võiks küsida ka nii, et kui ohver tõepoolest tahabki oma kannatuste eest valuraha ja ei ole ka ise valmis toimunut avalikustama, siis millisel maagilisel moel teeb see temast vähem ohvri või suisa süüdlase? Laiema murekohana näitlikustavad need lepped paraku tööriistu, mis võimaldavad kurjategijal rahulikult edasi tegutseda ja uusi ohvreid leida.

Loodan väga, et „She Said” tõlgitakse peagi ka eesti keelde. Ehkki eesti lugejale ei pruugi Weinsteini nimi müügiargument olla, on raamat suurepärane lugemismaterjal, mis näitlikustab ja annab protsessidest märgatavalt laiema ülevaate. Korralikult mõtteainet on kindlasti ka neile, kes küsivad: miks paljud naised olid nõus vaikimise eest raha vastu võtma? Miks nad varem ei rääkinud? Miks nad üleüldse ronisid sinna hotellituppa?

Eestiski üha sagenev #MeToo teerullide ja hangude metafooride kasutamine tekitab küsimuse: kuidas on võimalikuks saanud, et tegude toimepanijad on ühtäkki tõusnud märtritroonile, samas kui nendest rääkijad on need, kel avalikkuse silmis on hangud käes? Seejuures on avalikult sõna võtnud ohvrid sageli need, kelle identiteeti võib pikalt defineerima jääda nimetus „X-i süüdistaja/ohver”. Näiteks tapmisähvardused on Blasey Fordi reaalsus. Viimaseid jagub ka ajakirjanikele. Megan Twohey kirjeldab, kuidas ta veel enne Weinsteini uurimist Donald Trumpi vastu esitatud süüdistusi kajastas. Sel ajal sai ta Trumpi pooldajatelt telefonitsi ja meilitsi ähvardusi. Aga ka korduvaid anonüümseid sõnumeid mehelt, kes lubas ta vägistada ja tema laiba Hudsoni jõkke visata.

Pealegi, need metafoorid lihtsalt ei päde. Tsiteerides sõbra asjakohast nendingut: „Nõiajaht on nõrgema tagakiusamine, mitte tugevamalt vastutuse nõudmine.” Kummast me ikkagi näiteks Weinsteini või teiste tuntud kultuuritegelaste ja poliitikute puhul räägime? Kui need on #MeToo-teerullid ja -hangud, mis Trumpil ja Kavanaugh’l lasevad olla maailma mõjukaima riigi president ja ülemkohtunik, siis selliseid teerulle igatseks küllap nii mõnigi.

Eestis kohati vastupidine arusaam

Kui filmi ja raamatu sisu Eesti kontekstis vaadelda, on kujundlik 2018. aasta jaanuaris ilmunud Eesti Ekspressi intervjuu ettevõtja Reet Häälega („Naised ei peaks domineerima meeste üle”). Hääle hääl aitab näha levinud vaatenurka, mille meenutamine on sestap asjakohane ka praegu. Toona rääkis ettevõtja: „Miskipärast Eestis viimasel ajal kogu aeg tuhnitakse minevikus, tuleviku peale inimesed nagu ei mõtleks üldse. (...) Ma kujutan ette, et kui Taavi Rõivas hakkab kuhugi jälle kandideerima, küll siis kraabitakse ka külmkapiasi üles kohe. Ma ei saa lihtsalt aru sellest.”

See on huvitav näide, sest nii filmi kui ka raamatu autorid näitavad vastupidist. Põhjus, miks ahistamislugusid avada ja meeles pidada, on justnimelt tulevik. Selleks, et erinevate, sealhulgas ka kitsama haardeulatusega Weinsteinide teod edaspidi võimalikud poleks, peab muutma süsteemi, mis seda võimaldab. Kuniks need teod maha vaikitakse, on ahistajatel võimalik jätkata.

Olen koomik Aziz Ansari näitel, kelle juhtum pole küll kriminaalne, varem kirjutanud teistsugusest võimalikust lahendusest. Koomik ei püüdnud enda süüdistajat ega tema tundeid kuidagi alavääristada. Viimase stand-up-kavaga näitas ta hoopis, kuidas toimunust õppida, ideaalis parema inimesena välja tulla ja mitte vähem olulisena – sõnumit avaliku elu tegelasena ka laiemalt edasi anda. Avaliku kuvandi mõttes ka palju tõhusam lahendus.

Gwyneth Paltrow, Hillary Clinton ja Harvey Weinstein filmi „Armunud Shakespeare” esilinastusel Ziegfeldi teatris New Yorgis 1998. aastal.
Foto: GP/MPI/Capital Pictures

Rõivase lühike mälu

Taavi Rõivase juhtum, mille Hääl tõi näitena loost, mida justkui ei peaks enam meenutama, pakub paraku case-study’na silmapaistvalt negatiivse näite. Kiire meenutus, kui poliitiku Malaisia juhtum avalikuks tuli, võttis Rõivas selle – küll pika hambaga ja kõvasti hämades ning iseendale vastu rääkides – omaks ja astus riigikogu aseesimehe kohalt tagasi. Mis juhtus vaid paar aastat hiljem? Selle aasta aprillis küsis Andrus Karnau Raadio 2 intervjuus Rõivaselt, mida ta „külmkappide” juhtumist õppis. Viimane vastas: „Nõrk poliitik on see, kellel üldse vaenlasi ei ole”. Järgnenud küsimusele, kas süüdistused olid siis alusetud, oli vastus „Loomulikult!” Veelgi enam, naine olevat valetanud ja „Me oleme seda korduvalt välja öelnud”. Rõivas liigitas juhtumi poliitiliseks sopaloopimiseks.

See ei klapi Rõivase tegelike sõnavõttudega. „Ringvaates” tunnistas ta kahe aasta eest liiga lähedal tantsimist, ehkki ei võtnud omaks teisi süüdistusi. Naisterahva ees, kes tema aprillikuiste sõnade kohaselt valetas, vabandas Taavi Rõivas aga isiklikult ja kommenteeris jutuajamist Eesti Päevalehele 2017. aastal nii: „Vastab tõele, et peol osalenud naisterahval oli etteheiteid ka isiklikult minu käitumisele ning mul on siiralt kahju, kui ma kellegi tundeid riivasin. Olen selle naisterahvaga isiklikult kohtunud, tema ees vabandanud.”

Ohver ei ole kunagi oma sõnu tagasi võtnud. Loo autor Liisa Tagel kirjeldas Rõivase korduvaid valeväiteid ja kinnitas, et ilmunud loost jäeti kõige graafilisemad üksikasjad välja, sest mõlemad osalised pidasid neid liiga haiget tegevaks ja räigeks. „Katrin jõudis järeldusele, et ükski laps ei peaks oma isa kohta midagi sellist lugema, ja samuti ei sooviks ta, et seda peaks lugema tema perekond. Ent ta kinnitas endiselt, et üksikasjalikum kirjeldus on tõsi.” (Eesti Päevaleht, 13.10.2017 ilmunud lugu „Rõivase loo telgitagused: kolm päeva põrgatamist, ei mingit selget vastust”)

Samuti ei kõla väited kokku Rõivase tagasiastumisega. Teate küll, paar aastat tagasi oli veel see aeg, mil poliitikud aeg-ajalt oma sõnade ja tegude eest tagasiastumisega mingisugusegi vastutuse võtsid. Aga ka siis oli selleks vaja midagi enamat, kui veidi liiga lähedal tantsimist. Raadiosaates valitud strateegiast ei jäänud igal juhul erilist kahtlust, et igasugune huvi juhtunust midagi õppida või ohvri tunnetega arvestada Rõivasel puudub.

Weinsteini tegudest rääkivad teosed aitavad loodetavasti kaasa arusaamale, et õigus ahistamist kartmata ringi liikuda peab olema kõigil inimestel. Ka neil, kes ei ole piisavalt tugevad, et end ohtlikest olukordadest otseses või kaudses mõttes välja võidelda. Ka vaikse häälega öeldud „ei-d” tuleb võtta „ei-na” (ennetavalt – jah, loomulikult ka siis, kui ütlejaks on mees). Ükskõik, millise motivatsiooniga, ükskõik, millisesse tuppa minnes, võiks inimesel vähemalt olla võimalik eeldada, et teda seal ära ei vägistata.

Harvey Weinstein on vaid üks mees. Ent nagu ajakirjanik Ronan Farrow filmis „Puutumatu” välja toob, Weinsteine on igas valdkonnas. Nad ei lakka iseenesest olemast. Küsimus on süsteemis, mis laseb neil tegutseda. Seda ka Eestis.