Millest siis romaan kõneleb? Kõigepealt kõnelevad kolm luuserlikku tüüpi kusemisest, kaifist ja näljast. Üks neist on autoriga identifitseeritav minategelane Jaak. Stiil on ladusalt rõve-rahvalik, autorile meeldib lugusid jutustada. Proloog laseb autorit paista naturalistlikuvõitu kolekirjanikuna.

Järgneb sõlmitus: minategelane lahkub linnast maale, juurte juurde, kus kohtub oma iidoli, vanaisaga. Kirjelduses, kuidas noormees Jaak “seljatäie leiba” ja tangaineid varub, ning siis seljakotiga üle külavainude matkab, on tunda tüsedat talupojarealismi. Paraku pole küüditamine maal ikka veel lõppenud. Öösel saabub edgarallanpoulikku määndunud ja tühja Kaaruka külla Ämbra kirikuõpetaja, kes vanaisa endaga viib. Jaak (õigemini ainult osa temast) hakkab aga kohalikus koolis emakeele õpetajaks.

Edasi juhtub igasugu seiklusi: lendava rahnuga saabuvad tulnukad, kes on nii tüütud, et oleks võinud täitsa tulemata jääda. Aga et Wimbergi maaelu on “maagiline” (realism?), siis kummitab veel majaolend, kel vaja m eest ära keppida, et temast ajaolend saaks.

Päris hulluks lähevad seiklused vanaisa silma taga, kus tuleb heidelda Ämbra kirikuõpetaja röövlite ja tähendamissõnu vestvate nutuste lohedega. Vagajutud on iseenesest päris naljakad.

Lõpuks pääseb Jaak-poiss Tuglase silma taha, kus hoiatab klassikut eesti kirjanduse küllap kõige igavama teose “Väike Illimar” kirjutamise eest ning laseb Tuklal algajale Jaan Krossile nõu anda. Et Kross on “Paigallennus” Tuglastki puudutanud ja tema väljamõeldist Artur Valdest tegelasena pruukinud, ei ole ta Wimbergi vembus päris ilmsüüta.

Et kirikuõpetaja on kuratlik, on kurat sõbralik rahvamees. Dr Goebbelsi mobiliseeriva tsitaadiga motostatud peatükis algab totaalne sõda kurja kirikuõpetaja vastu ning põrgukoerad hävitavad ta. Külaeided kiidavad takka, et usk oli ikka oopium rahvale. Järgmises peatükis vahetab Goebbelsi välja Bernard Kangro reheahjuluuletus ning “vanarahvas” hakkab pajatama vanarahva-lugusid. Palju tegeldakse ka keravälgu-problemaatikaga.

Kõiketeadjast autor teeb joonealuseid märkusi ja esineb pajatuste peatüki lõpul vulgaarsotsioloogilise arutlusega rahvapärimustest. Veel on lastud Armsal Jumalal “Viimse reliikvia” sugemetega õuduslugu jutustada. Uuemast rahvapajatusest saame teada, et Hans Leberecht harrastanud tilli siidinööriga püksist välja tõmmata ja hõbelusikaga tagasi panna. Omaette stiilne tekst on “Tõrna poeg”, pajatus muistsete eestlaste elust. Romaan lõpeb nõidade peo kirjeldusega Lipamäel. Aga et teosele veel üht mõõdet juurde kleepida, on selle lõppu lisatud autori suguseltsi dokumentaalseid elulookirjeldusi.

##Selle rosolje peale ei saa küll muud öelda, et läbinisti postmodernistlik teos. Tekst kubiseb pastišist, paroodiast, allusioonidest ja tsitaatidest. Nende kombineerimisel on Wimberg puhuti tõelist vaimukust üles näidanud.

Mõistagi ei saa olla niisugune teos kirjutatud tavainimkeeles, kasutatud on “häälduspärast” ortograafiat, millele lisatud murdeelemente, nt karttulad. Kirjandusvestlustes on hinnatud Wimbergi kui tundlikku, nostalgilist, hellasüdamelist ja samas maaelu (eeskätt sovhoosielu) heroiseerivat kujutajat. Wimbergi sovhoosinostalgia on tõepoolest siiras ja värske.

Kokkuvõttes kahtlemata rikas ja andekas teos, aga pigem eksperiment kui romaan. Romaanis peab ikka olema teatavat soliidset raskepärasust.

Viimase postmodernistliku raamistuse loob Toomas Liivi järelsõna, milles väidetakse tegu olevat põlvkonna sotsiaalse manifestiga.