Kui korraks valitsev olukord unustada, pole Zürich Anu Tähemaa sõnul sugugi kehv koht, kuhu kinni jääda. Foto: erakogu

Taamal paistavad lumised mäed, lähemal majade vahel võib aimata rohetavaid täisõites puid. Selline vaade avaneb eestlanna Anu Tähemaa ajutise Zürichi kodu aknast. Saan seda kõike tunnistada veebikaamera vahendusel. Anu särab, ehkki olukord on pehmelt öeldes teadmatusest paks. Zürichisse tuli ta juhendama Šveitsi eestlastest koosnevat I.M.E koori, mis käib koos korra kuus. Tagasi ta enam ei pääsenud. Praegu on Šveits paraku 17 137 kinnitatud koroonajuhtumiga maailma esikümnes (artikli kirjutamise seisuga 1.4.2020).

Kui uurin Anu Tähemaalt, kuidas teda loos tituleerida, jääb ta mõtlema. Anu on kutsunud ellu uusi etenduskunstide festivale, produtseerib sündmusi, teeb muusikat, töötab noortega, loob ja koordineerib rahvusvahelisi projekte (praegu vähihaigetele lastele). Samuti annab ta eri valdkondade juhtidele suunatud inspiratsiooni- ja meeskonnakoolitusi. „Mulle meeldib väga mängida suundadega, mida pole veel olemas ja mis inimesi kuidagi aitaksid. See kõik peaks rikastama suhteid ja toetama inimeste väärtushinnanguid, et ümbritsevas kaoses paremini hakkama saada,” selgitab ta. „Olen end määratlenud kui strategic advisor for creative leaders ehk loovate juhtide strateegiline nõustaja.”

Zürichist Eestisse oleks ta pidanud lendama 17. märtsil. Ent nii ei läinud. Šveitsi tööle tulles võttis ta kaasa vaid mõned asjad. „Plaanisin siin pidada ka oma sünnipäeva, et pärast kohe koju sõita… Aga siin ma siis nüüd olen, out of the comfort zone, millest oma kõnedes pidevalt räägin,” muigab ta. Kui maailm epideemia olukorras vaikselt lukku minema hakkas, pakkus lennufirma Air Baltic talle võimalust kiiremini koju tagasi tulla, ent see polnud mõeldav. „Olin enne olnud Saksamaal koroonakoldes ja köhisin. Arvati, et sellega mind lennukisse ei lasta. Kohad olid nii ehk naa punnis täis ja lennusõit oleks olnud ohtlik nii mulle kui ka teistele,” kirjeldab Anu. Seejärel olid tal piletid aprilli keskpaigaks. Lend tühistati selle loo trükkimineku päeval. Nii ehk naa oli Anul vaja endale kiiremas korras ajutine elamine korraldada.
Foto: erakogu

Kõik pole kadunud


Zürichis on levinud korterite jagamine, sest pinda on vähe ja üür kallis. „Jagan korterit inimestega eri rahvustest ja erialadelt,” selgitab Anu. Kes tegeleb reklaaminduse, kes konsultatsiooniga, kes on üliõpilane. „Söön paremini kui varem, sest laual on peale Eesti hakklihakastme ka Korea, Ecuadori, Šveits ja Prantsuse köögid. Kõigil on aega kokata. Mõnel õhtul lähen söögilauda, mida kenasti jagatakse, ja vaatan, et eales pole selliseid imeroogi näinud,” muheleb ta. „Olen siin nagu uues peres, sest olemine on väga kokkuhoidev. Kui olin kaks päeva tõbine ja sirakil, siis oli pidevalt koputus uksele ning küsiti, kas mul on teed või midagi muud vaja.”

Koroonaviiruse proovi pole olnud Anul võimalik teha. „Kui köhides kiirabisse helistasin, öeldi, et ärge te jumala eest tulge! Te ei ole see rühm, keda testida saab,” sõnab Anu. Proovi võimaldatakse 65+ vanuses inimestele või raskelt haigetele.

Ehkki segadust on palju ja hinnad kallid, ütleb Anu, et tegelikult pole Zürich sellises olukorras peatuspaigana sugugi halb variant. „Siin on mäed, imeilus järv ja arhitektuur. Siin on puhas. Paavo Järvi alustas siin enne eriolukorda ka oma hooaega, normaalsetes tingimustes oleks siin võimalik tipptasemel kultuurielus osaleda,” kirjeldab ta. Peale selle on Šveitsis ka umbkaudu tuhandepealine eestlaste kogukond, kes aktiivselt veebilistide kaudu suhtleb.

„Eestis oleme šokkidega rohkem harjunud. Siin on heaoluühiskond ja olukord hakkab rohkem inimeste psüühikale.”

Peale sissetuleku peale mõtlemise on Anu enda ja sõprade jaoks hakanud kohapealset elu filmides talletama. „Kuna ümberringi on must masendus, püüan jalutamas käies teha lihtsalt toredaid klippe, mida sotsiaalmeediasse postitada,” sõnab ta. Mõte tekkis, kui ta oli mõnd aega jälginud sotsiaalmeediagruppi, mis ühendab umbkaudu 24 000 inimest üle maailma, kes on praegu Zürichis. „Seal oli järjest koroonauudiseid, üks hullem kui teine. Paljud on sügavas depressioonis. Panin üleskutse, et püüame esile tuua ka mõned positiivsed asjad, mis annaksid korrakski selle sähvatuse, et kõik ei ole veel kadunud,” räägib ta.
Anu Tähemaa
Foto: erakogu

Inimesed on leidlikud


„Mulle tundub, et võib-olla oleme Eestis šokkidega rohkem harjunud. On see siis järjekordne rahavahetus või midagi muud, igal juhul oleme karastunud. Aga siin on heaoluühiskond ja mulle tundub, et inimestele hakkab olukord kiiremini psüühikale.” Isolatsioon on Šveitsis kestnud kauem kui Eestis. „Olen näinud inimesi, kes lähevad tänaval hulluks, politsei tegeleb nendega. Listides on üleskutsed inimestele, kes oleksid valmis vabatahtliku tööna psühholoogilist tuge pakkuma, abivajajaid lihtsalt äragi kuulama,” kirjeldab ta.

Seega kõnnibki ta looduses, teeb klippe ning jälgib, kuidas šveitslased tõepoolest viksilt ja distsiplineeritult pargipingil istudeski kindlalt kahemeetrist vahet hoiavad. Anu on näinud ka palju leidlikkust. „Kui läksin hommikul kööki võileiba tegema, käis kõrvalkatusel balletitund. Tüdruk oli üles pannud peeglid, stanged ja harjutas. Aknast näen veel Pilatese tundi ja maalimist. Teisal jagatakse jällegi abivajajatele leiba. Elu ei ole seisma jäänud,” kirjeldab Anu. Tänavatel on väljas sildid kogukonna inimestele. „Kui soovid, et keegi sinu eest poodi läheks, võta siit number ja helista, me käime ära,” toob ta veel ühe näite.

„Olen näinud inimesi, kes lähevad tänaval hulluks, politsei tegeleb nendega.”

Eriolukorras Zürichisse kinni jäämine tähendab seda, et mingisugusegi sissetuleku säilitamiseks on Anu pidanud, nagu ta ise ütleb, „jalad tagumiku alt välja tõmbama” ja online-lahendustele mõtlema hakkama. „Olen harjunud palju suhtlema, inimestega tegelema ja eks see on minu jaoks ka ootamatu auk. Kõik tööd kukkusid ju ära,” sõnab ta. Üheti on niisiis paine, kuidas Šveitsis sissetulekuteta hakkama saada, ent teisalt teadvustab ta selgelt, et ennast tuleb vaimselt vormis hoida.

Reaalsustaju säilitamine

Esialgu jätkab ta tööd Tallinna Rahumäe põhikooli õpilastega. „Õpetan lapsi tegutsema, et tekiks grupivaim ja enesehinnang tõuseks. Segan kunsti, pillimängu, etenduskunsti, meditatsiooni ja muud,” selgitab ta. Nüüd on seda kõike vaja teha veebi kaudu. Teisalt mõtleb Anu välja uusi koolitusvõimalusi ja tulemused on peagi näha ka tema kodulehel anutahemaa.com.

Raske on öelda, kuidas kõik toimima hakkab, aga juba koolituste välja töötamine on talle olnud ühtaegu huvitav ja intensiivne protsess. „Olen pidanud välja mõtlema, kuidas Zoomis inimestega kõige paremini suhelda, kuidas tagasisidet saada, kuidas nad omavahel suhtlema panna. Võimalusi on palju ja ma tahan jätkata loovtundidega eri vanustele, eri päevadel ja eri keeltes,” sõnab Anu.

Peale selle teeb ta tasuta 15-minutilisi „Take a Break” energiapause täiskasvanutele. Eesmärk on kodukontorites kohvipausi asemel arvuti tagant püsti tõusta, koos venitada ja teha tegevusi, mis ajavad naerma, aktiveerivad keha ja aitavad lõdvestuda.

Anu ütleb, et on täheldanud, et kui praeguses väga negatiivses olukorras midagi positiivset pakkuda, siis mõnikord reageeritakse, justkui oleks tegemist ullikesega. „Ent reaalsustaju ei saa täiesti kaotada. Asjad ei ole ju nii hullud ka. Näiteks on mul siin siiski soe tuba ja praegugi kuum tassitäis kohvi käes.”