Blogivad, säutsuvad ja laikivad saadikud riigikogus
Viimasel ajal on palju juttu olnud sotsiaalmeedias käitumise reeglitest. Juuni lõpus paljastas Eesti Päevaleht haiglaõe, kes postitas Facebooki pilte ravitavast lapsest. Hiljuti kuulsime sellest, et sportlastele on kehtestatud normid sotsiaalmeedias käitumiseks. Eesti Päevaleht analüüsis Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis tehtud uurimusi ning kaardistas meie 101 riigikogu liikme tegevuse sotsiaalmeedias.
Praegustest riigikogu liikmetest kasutavad kolme vaadeldud kanalit (Facebook, Twitter ja blogid) 19 saadikut ja ühestki kanalist ei leia 20 saadikut.
Võrreldes eelmise riigikogu koosseisuga on saadikud aktiviseerunud Facebookis, kus tegutseb võrreldes eelmise koosseisuga 42 saadikut enam. Facebooki pealetung näib juhinduvat üldisest moest. Üks saadik tunnistas uuringu tegijatele: „Erilist eesmärki pole, rohkem selline moevärk.” Eesmärgi puudusest räägivad ka paljude saadikute kontod, kus laiutab lehekülge külastavale võõrale vastu tühjus või sünnipäevade õnnesoovid.
Eraelu ja töö läbisegi
Riigikogust ei puudu ka liikmed, kes pole otsustanud, milleks Facebooki kasutavad ja nõnda näeb seal vaheldumisi poliitilise sisuga ka eraelu puudutavaid postitusi. Samal ajal on saadikuid, kes kasutavad oma lehekülge ja seina aktiivseks aruteluks. Siin on heaks näiteks Valdo Randpere (Reformierakond), kes ei karda astuda postituste all, kommentaariumis, vestlusesse.
Facebooki kasutavad ka saadikud, kes oma julgete väljaütlemistega on omanäolised (näiteks sots Andres Anvelt ja IRL-i liige Juku-Kalle Raid), ja kelle virtuaalset seina on lihtsalt põnev uurida hoolimata seal kohati valitsevast kaosest. Ent on ka selliseid, üpris aktiivseid postitajaid, kes samas inimesi eriti köita ei suuda ja liiga ametlike sissekannete tõttu jääb nende sõprade arv väikeseks – näiteks Aivar Sõerd (Reformierakond).
Kokkuvõttes võibki öelda, et erinev Facebooki kasutamine toob kaasa sõprade arvu suure vahe. Meil on saadikuid, kellel on üle 5000 sõbra, kuid ka neid, kelle sõbrastaatusi on kordades vähem kui valimistel saadud hääli.
Sarnaselt nn näoraamatuga on ka riigikogulaste blogide arv kasvanud, kuid reaalne kasutusaktiivsus seal muutunud ei ole, sest paljud kontod, mis on valimiste tuhinas tehtud, seisavad praegu kasutuseta. Enamik saadikuid kasutab oma blogi selleks, et avaldada varem ilmunud arvamuslugusid, ent on ka üksikuid poliitikuid, kes kirjutavad sinna originaalartikleid. Näiteks Eiki Nestor (SDE) postitab küll harva, kuid sissekanded on alati spetsiaalselt oma ajaveebile loodud.
Harvad säutsud
Seevastu Twitter on meie saadikutele veel üsna võõras meedium, seal tegutseb vaid 22 riigikogu liiget. Kuigi Twitteri kasutajate arv on viimase koosseisuga võrreldes kasvanud poole võrra, jääb aktiivsete kasutajate hulk ikka kümne ringi. Twitteri kasutajate seas leidub poliitikuid, kes kajastavad ainult oma tegevust poliitmaastikul, näiteks Marko Mihkelson (IRL). Samal ajal on olemas säutsujad, kes postitavad linke artiklitele või oma blogisse, kuid ei lisa sinna sisuliselt midagi. Leidub ka neid, kes ei saa täpselt aru, milleks meediumit kasutatakse ning konto seisab ilma sissekannete ja jälgimiseta. Enamik neist kontodest on seiskunud ja nii nagu keegi ei jälgi neid riigikogu liikmeid, jälgivad nemad ka vähe teisi.
Tihti on räägitud sellest, et poliitikutele kirjutab erakond ette, kuidas käituda. Väga erinev käitumine sotsiaalmeedias viitab, et seal vähemalt esialgu veel ettekirjutused puuduvad. Seega võib virtuaalne maailm olla üks väheseid kohti, kus poliitikute piirangute puudumine lubab igal soovijal kirjutada, säutsuda või isegi müksata omale meelepärast riigikogu liiget.
