Robot Soccer World Cup 2015 Foto: Reuters/Scanpix

Alati kui see meie jaamast mööda sõitis, oli Taavet kohal ja muudkui avaldas vedurile armastust. Aga vedur ei hoolinud Taavetist sugugi: kohe, kui reisijad olid peale võetud, sõitis minema. Taavet oli väga pettunud, karjus rongile järele: „Sa vana lits niisugune!“, aga järgmine päev oli jälle jaamas platsis nagu viis kopikat.

Mina olen alati teadnud, et masin on masin ja robot täpselt niisamuti. Ja masinaga pole tarvis peenutseda. Kui ei taha korralikult töötada, viruta haamriga. Mäletan, tiblade ajal oli mul naabrinaine, kangesti peen ja haritud proua, kes oli veendunud, et masinatel on mõistus ja neisse tuleb suhtuda suure lugupidamisega. Kui tal televiisor katki läks, nii et ekraan ainult virvendas ja pilti sugugi näha polnud, siis see prouake mitte ei äsanud telekale rusikaga lagipähe, nagu normaalne inimene, vaid vestles oma aparaadiga – algul eesti, siis vene, siis inglise ja lõpuks esperanto keeles.

„Kallis inimene, sellest pole ju kasu!“ seletasin mina. „Ega siis telekas inimkeelest aru ei saa! Ta on lihtsalt üks kast! Andke talle tubli tou, küll näete, et pilt tuleb ette.“

Mina olen alati teadnud, et masin on masin ja robot täpselt niisamuti. Ja masinaga pole tarvis peenutseda. Kui ei taha töötada, viruta haamriga.

„Ei, kuidas te võite!“ vaidles prouake vastu. „Televiisor on tehnika viimane sõna, teda ei tohi barbaarselt kohelda. Masin pole millegi poolest halvem kui inimene! Ta on väga tark ja saab kõigest aru.“

„Olge nüüd, armas naaber,“ ütlesin mina. „Kust otsast see kast tark on, ta on puruloll. Uskuge mind, teie jutt ei mõju, masinal pole ju kõrvugi peas. Teda tuleb kolkida! Mina peksan oma telekat iga päev.“

„Hirmus inimene!“ oigas proua. „Lahkuge jalamaid! Sellepärast mu televiisor ei töötagi, ta kardab teid. Ta on liiga intelligentne, et matside ees mängida.“

Eks ma siis läksingi ära, aga tööle see risu muidugi ei hakanud ja proual jäid nägemata nii Horoskoobi lauluvõistlus kui Valdo Pandi saated.

Uuemal ajal on masinad veelgi uhkemaks muutunud ja mõnele robotile joonistatakse koguni inimese nägu ette. Aga ega ta sellepärast veel inimeseks ei muutu! Ühe vana sõbra aias kohtasin ma näiteks muru niitvat robotit, kellele olid koguni prillid ja vuntsid ette kleebitud. Sõber tutvustas teda kui härra Robinsoni.

„Ta on meie pere täieõiguslik liige,“ kõneles ta. „Väga tark robot. Te ei erine inimesest mitte millegi poolest.“

„Mis sa nalja teed, see on lihtsalt üks muruniidumasin,“ ütlesin mina. Sõber vehkis ehmunult käega.

„Ui-ui-ui! Kuidas sa räägid! Tal on tehisintellekt ja see on erakordselt kõrge! Usu mind, varsti juhivad robotid maailma!“

Ei tahtnud sõbraga vaielda, ega inimene ise süüdi ei ole, kui ta peast segi läheb. Jõime aias kohvi, aga härra Robinson muudkui sõitis vaikselt surisedes ringi ning sõber ütles iga kord lugupidavalt tere, kui „tehisintellekt“ temast möödus. Vahel tuli ka koer robotit vaatama, nuusutas ja pissis talle pähe. Härra Robinson niitis rahumeeli edasi.

Pean ütlema, et koerad on mõnikord targemad kui inimesed.