Jaanuari kolmas nädal saab kohe läbi ja talvine kergejõustikuhooaeg hakkab poole peale jõudma, kuid sisuliselt on ainus Eestis uudiskünnise ületanud tulemus Andi Nooda Eesti siserekord 1500 meetri distantsil. Rio de Janeiro olümpial jõudis suisa neli meie kergejõustiklast esikuuikusse ja kaugelt vaadates võib jääda mulje, et spordiala on väga heal järjel. Ent sisehooaja vaikus kinnitab, et üksikute tippsportlaste järel laiutab paraku tühjus.

Kõik taandub ikka rahale. Kuidas teha nii, et neil, kes noorteklassis rekordeid ei purusta, säiliks võimalus ka pärast keskkooli lõpetamist tõsiselt sporditegemist jätkata? Probleem ei hõlma üksnes kergejõustiklasi, vaid Eesti sporti laiemalt. Seetõttu on äärmiselt oluline sellele lähiajal lahendus leida. Kõige loomulikum variant näib olevat täisväärtusliku ülikoolispordi taastamine. See pole lihtne ettevõtmine ja vajaks riigi abi, kuid tulemus oleks vaeva väärt. Pole kahtlustki, et nii saaksid esile kerkida olümpiavõitja Jaak Uudmäe sugused hilise arenguga supertalendid, kellest teismeeas polnud keegi kuulnudki.

Austraalia spordipidu

Mäletan oma kooliajast Šmiguni, Veerpalu ja Mae medalivõitude kõrval talvistest spordisündmustest eredalt just Austraalia lahtisi tennisemeistrivõistlusi. Kahel põhjusel. Esiteks: Eurosport tegi mängudest ülekandeid. Teiseks: mängud algasid harjumatul ajal ehk öösel. Seetõttu tuli vahel äratus panna juba kella neljaks-viieks, et mõni ülipõnev matš – näiteks Safini ja Agassi oma – enne kooli ära vaadata. Huvi tennise vastu on säilinud ja õnneks ei pea enam unerežiimi muutma, sest kõiki soovitud mänge saab kordus-TV kaudu endale sobival ajal vaadata.