Ühe armastuse kaksteist kuud
Aastaid on igasuguseid. Mehhiko kirjaniku Laura Esquiveli kujutatud aasta de la Garza rantšo köögis on täis kulinaaria uhkeid tippsaavutusi, mille üks eriomadusi on inimsaatustele uue suuna andmine.
„Räägitakse, et Tita olnud nii tundlik, et nuttis juba minu vaarema ihus olles, kui too sibulat lõikus; tema nutt olnud nii vali, et pere poolkurt kokk Nacha seda pingutuseta kuulis. Ühel päeval olid nuuksed nii kõvad, et kutsusid esile enneaegse sünnituse.” Võimas pisaratevool tõukas väikese tüdruku emaüsast inimeste sekka. Tita oli sündinud ja tema koht maailmas sai paika pandud paar päeva pärast sündi, kui isa infarkti tõttu suri. Rantšot raudse käega valitseva ema Elena otsuse kohaselt pidi tema kui noorima tütre ülesanne olema tulevikus ema eest hoolt kanda. Loomulikult saab sellest käsust suurte sündmuste eelkõneleja ja käivitaja, sest just nimelt Tita on õdedest esimene, kellele saab osaks suur armastus. Pedro ja Tita armuvad esimesest silmapilgust ning sellest alates saab romaanist ühe täitumata armastuse lugu: Pedro abiellub hoopis Tita õe Rosauraga, lihtsalt selleks, et armastatu lähedal olla. Ühes majapidamises elamine hoiab pinge pidevalt üleval ja armastust selles abielus ei süttigi.
Tital see niisama lihtsalt ei käi. Tema juurde tuleb ema Elena veel teisest ilmastki, sest ikka käitub tütar kuidagi valesti. Ja kui palju Tita ka ei üritaks, perekonna heaolu sõltub ikka temast ja tema valmistatud toitudest. Uudishimulikele võib vihjata, et Pedro ja Tita armastus saab viimaks teostatud, aga otse loomulikult sellisel viisil, et pärast seda ei ole maailmas midagi nii nagu enne.
„Nagu šokolaadi keeduvesi” on 1950. aastal sündinud mehhiko kirjaniku Laura Esquiveli esimene romaan. Sellest sai otsekohe tõeline bestseller niihästi Mehhikos kui ka Ameerika Ühendriikides. Eesti keelde jõudis 1989. aastal ilmunud raamat soome keele kaudu juba mõne aasta pärast. Raamatu idee sai kirjanik oma ema ja vanaema retseptide järgi süüa tehes. Ka temal oli vanatädi Tita, kes pidi oma ema eest hoolitsema ega saanud seega oma elu elada. Õnneks sai sellest elust vähemalt igavesti võimas kirjandusteos.