Silvia Pärmann Foto: Madis Veltman

Istusin enne jõule Palestiinas ühes Ramallah’ kohvikus ja lugesin Michel Houellebecqi „Alistumist”. Samal ajal sõitis Berliini jõuluturul üks veoauto rahva sekka. Palestiinas oli rahulik.

Nii vähe kui ma järgmistel päevadel uudiseid vaatama sattusin, nägin mõnda Euroopa suurlinna ning relvastatud ja vormis mehi jõuluturgudel pühademeeleolu tekitamas. Isegi Palestiinas oli näha vähem automaate, mis on tõesti juba omaette saavutus.

Euroopa muutub meie silme all, loodetavasti mitte lausa nii radikaalselt kui Houellebecqi romaanis, aga seda Euroopat, mida meie paarikümne aasta eest avastama tormasime, ei ole enam kindlasti.

Ja teate ju küll, kui väsitavad on muutused.

Mõned kohad maailmas ei muutu nii tormakalt ja see on vahelduseks päris mõnus. Isegi kui majandus kasvab, asfalteeritakse teid ja ehitatakse mõned uued hotellid. Näiteks Omaan, mis on vältinud naaberriikide pilvelõhkujahullust.

Või siis Jerevan. Kui tahes palju nad sinna midagi uut ei ehitaks, ikka märkavad kõik ainult Ararati tippu, mis on aastatuhandeid turvaliselt samasugune püsinud. Isegi see ei loe, et riigipiir selle külje all nihkub kord siia, kord sinna.

Ja Eesti ka. Muidugi on paarikümne aasta jooksul palju muutunud, aga suures plaanis on kõik ikkagi tuttavalt turvaline. See, et spaahotelle on rohkem kui 1990. aastatel, on ainult tervitatav. Natukene võib midagi uut näha – jalutada esimest korda elus mööda Narvat ja Narva-Jõesuud, vaadata Tartus ERM-i või Pärnus Avangardi galeriis uut näitust – ja siis suunduda tuttavalt turvalisele saunalavale, uinuda eestikeelsete subtiitritega filmi vaadates ja hommikul teha endale kõige tavalisem võileib musta leiva ja Eesti juustuga.

Vahel tõesti ei olegi vaja midagi päris uut. See uus tuleb meie juurde varem või hiljem paratamatult niikuinii.