Läks vaja Ott Tänakut, et siinkirjutaja, kes eelistab filmikunstile raamatuid, üle 26 aasta taas kinno saada. Tuleb tunnistada, et „süütuse kaotamine” kripeldama ei jää, „Ott Tänak. Film” oli vaatamist väärt. Ainus, mis puudu jäi, oli põlenud bensiini lõhn, mida võinuks saali pihustada. Siis olnuks elamus täielik.

Ilmselt kogeb ajakirjanik, kes on aastate jooksul viibinud umbes poolesajal MM-etapil, näinud tööprotsessi lähedalt, kuulnud tagatubades üht ja teist ning suhelnud Tänakuga nii heas kui ka halvas, filmi teistviisi kui fänn, kes piidleb rallimaailma kaugemalt. Kas pakuti midagi uut? Õige vähe. Küll aga pakuti palju huvitavaid detaile sellest, millest teadsid, aga mida pole näinud. Tänak lubas filmitegijad endale kohati pisut lähemale, kui võis arvata.