Jan Kuusemets vahetas kooli ja nägi, kuidas üks kool teeb tõsiselt midagi selle nimel, et kõik õpilased tunneksid end seal turvaliselt. Foto: Helen Solovjev

Jan Kuusemets käis üheksa aastat väikeses koolis, kus keegi ei teadnud, et ta on gei. Hakates pärast põhikooli lõppu õppima Rakvere reaalgümnaasiumis (RRG), otsustas ta minna uuele eluetapile vastu ausalt ja sellisena, nagu ta on. Ta tuli kapist välja.

Kui sõprade tagasiside oli toetav, siis keskkool algas konarlikult. Vaimselt kurnav oli keskkonda vahetada – 200 õpilasega koolist 1000 õpilasega gümnaasiumisse –, peale selle kapist välja tulla ning juba varem alanud depressiooni ja ärevusega võidelda. Jan püüdis siiski sulanduda ja eri rühmadega suhelda. „Kui ma nägin inimesi vestlemas ja teadsin neist vähemalt üht, siis ma astusin juurde ja püüdsin kaasa rääkida. Kohapeal tundus kõik täiesti fine, tore vestlus käis, aga niipea kui ma ära astusin, kuulsin kohe, kuidas keegi ütles, et nad üldse ei salli mind või et issand, milline pederast. Või siis kuulsin ringiga teiste kaudu, kuidas keegi ütles, et ei salli mind üldse või ei saa aru, miks püüan nendega suhelda.”

Üha enam kuulis ta kooli peal sõna „pede”. „Ma ei tea, kas see oli kokkusattumus, et alati, kui mina mööda kõndisin, kostsid sellised sõnad, aga ma mingil põhjusel eeldan, et need olid tavaliselt minule suunatud,” kehitab Jan õlgu. Enamik klassikaaslasi suhtus uude õpilasse sallivalt, kuid mõni oli tema vastu. Neid häiris näiteks see, et Jan tegi inimeseõpetuse tunnis LGBT+ teemalise esitluse, kuna nad pidasid seda propagandaks. „Ükskõik mida ma tegin, alati oli seal negatiivne aspekt juures.”

Avalehele