Foto: Laura Nestor

Läinud nädalal ilmus uudis Põlvamaa sõbralikust bussijuhist, kes ei lubanud bussis magama jäänud esimese klassi lapsel käreda külmaga suvalises peatuses maha astuda, vaid keeras bussi ringi ja viis jütsi õigesse peatusse tagasi. Selline inimlikkus vallandas sotsiaalmeedias kiitus- ja heldimuslaine ning ka Delfi Rahva Hääle portaalis jagasid lapsevanemad Saaremaalt Raplani kiitust heasüdamlikele bussijuhtidele.

Paraku läbis häid sõnu üks joon: kõik need vastutulelikud bussijuhid sõitsid maakonnaliinidel, väljaspool Tallinna. Pealinnas olen liigagi tihti näinud, kuidas suure koolikoti alla mattunud koolijüts jookseb eluga riskides üle sõidutee, et jõuda peatuses seisvale bussile, aga juht paneb otse lapse nina ees bussiuksed kinni ja keerab peatusest jõuliselt välja. Tihe ajagraafik, mis teha, ärge rääkige inimlikkusest! Võim on roolikeeraja käes. Tallinn on tige ja anonüümne, inimesed närvilised ja liiklus samuti. Aga ei peaks ju! Hooliv juht paistaks siin hoobilt silma.