Allar Jõks Foto: Tiit Blaat

Oleme Allar Jõksiga (51) Kassisaba linnajaos Roopa tänaval tema vana maja avaras ärklikorruse korteris juba mõnda aega rääkinud presidendiks pürgimisest ja muustki, kui jutt jõuab selleni, et ta paneb plaadimängijale vinüülplaadi David Bowie haruldaste salvestistega. Kuulame. Kiidame vinüüli sumedat kõla ja Bowie häält. „Ega ma kuidagi liiga kuivik-jurist ei tundu?” küsib Jõks. Ei tundu. Ilmselt oli see Teater NO99 megalavastus „Ühtne Eesti suurkogu”, kus Jõksi esinemas nähes märkasin teda arvestatava ühiskonnategelasena. „Kui tunnen, et olen väsinud ja tüdinenud, ning soovin katarsist kogeda, siis panen peale video „Ühtses Eestis” kõlanud kuulsa n-ö katusekõnega Andres Mähari esituses,” ütleb ta. „See kõne on nii vägevat power’it täis. Usun, et olen seda võib-olla isegi paarsada korda vaadanud-kuulanud. Ka nüüd, presidendikampaania ajal olen mõnel korral seda kõnet vaadanud. Pärast vaatamist on tunne, et ma lähen ja teen ja... See kõne lükkab mind tõesti käima.”

Kuna oled Tiit Ojasooga tuttav, küsin: mis on sinu seisukoht tema vägivallatsemise kaasuses? Peale selle, et sa oled juba öelnud, et vägivald on taunitav? Ojasoo on ju üks neist, kes sind presidendikandidaadiks esitas.

Tunnen Tiitu 1988. aastast, kui ta veel kooliski ei käinud, ning me käisime koos tema ja ta isaga Kaukaasias mägimatkal. Mina olin siis üliõpilane. Ma hindan Tiitu inimesena, kunstnikuna... Arvan, et neid hinnanguid ja taunimisi on tema ja temaga seotud kahetsusväärse vahejuhtumi kohta juba nii palju tehtud, et ehk sellest piisab.

« Avalehele 49 Kommentaari