Foto: MUHAMMAD HAMED, REUTERS

Tõepoolest, plaan tuua üleeuroopalise solidaarsuse põhimõttel Eestisse mõnisada põgenikku on avaliku arvamuse taas kihama pannud. Meie neid ju siia ei taha! Tõstku käsi, kes soovib neid endale elutuppa?

Jätame pikemalt peatumata tõsiasjal, et ega pagulased soovigi kellegi elutoanurgas konutada nagu akvaariumikalad, küllap leidub nende majutamiseks teisigi viise. Ei taha torkida isegi seda tõika, et eestlaste jaoks ei tohiks paadipõgenikuks olemine olla väga võõras teema ning eeldaks meilt keskmisest suuremat empaatiavõimet. Hämmastav on aga see püha lihtsameelsus, mida omal ajal eredalt väljendas August Jakobsoni näidendi „Elu tsitadellis” tegelane professor Miilas, kes kujutas ette, et tema kõrge plangu ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaserenomeega kaitstud elamine asub väljaspool sõdivat maailma kui rahu ja vaikuse saareke. Tegelikult marssisid professor Miilase väravast muidugi sisse nii natsid kui ka punased. Pole ka Eesti mingi Kuu peal asuv tsitadell. Meile ju meeldib Euroopa Liitu kuuluda, reisida ilma viisata, päevitada Vahemere ääres ja suusatada Alpides. Paraku kaasnevad rõõmudega ka kohustused. Solidaarsus tähendabki seda, et sõpru tuntakse ka hädas. Ma ei oska seda seletada parema näitega, kui tõi Kaarel Tarand Õpetajate Lehes: kes iganes väidab, et itaallased peaksid põgenikevooga ise hakkama saama, mingu ja rääkigu seda hakatuseks nendele Itaalia lenduritele, kes valvavad ja kaitsevad Eesti õhupiiri.
Õnneks siiski leidub alati ka neid, kes end kalgist „talupojatarkusest” häirida ei lase ja endast nõrgemat aitavad.

Muidugi, ma saan aru, et mugavam oleks elada nii nagu kuldses Kunglas, kus polnud mingeid muresid, üksnes kuldsed kandled palmipuus. Head teha ongi tüütu. Isegi selline lihtne asi nagu bussis istet pakkumine võiks ju ideaalses maailmas olemata olla. Tõesti, ronib üks vanamutt bussi ja sina pead tema pärast püsti tõusma, olgugi et su kannikad end parajasti nii mõnusalt tunnevad! Sellised vanamoorid, kes seista ei jaksa, võiksid kodus püsida! Ükski seadus ju tegelikult ei sunni istet pakkuma, nii et trahvi pole karta… Lösutan pealegi edasi!

Õnneks siiski leidub alati ka neid, kes end kalgist „talupojatarkusest” häirida ei lase ja endast nõrgemat aitavad.

Muide, huvitaval kombel seisavad tavaliselt pagulaste abistamise vastu just äärmusparempoolsed, keda sageli seostatakse kirikuga. Kirik on nüüd küll see, kes peaks ühemõtteliselt põgenike poolel seisma, kui ta vähegi soovib, et teda mitte lihtsalt kinnisvaraga hangeldavaks, vaid kristlikke väärtusi kandvaks ühinguks peetakse. Püha Martinit, kes rebis hädalise aitamiseks pooleks oma mantli, ja Samaaria meest, kes tohterdas teel lebavat haavatut ja viis ta öömajale, iseloomustasid ennekõike sellised omadused nagu halastus ja kaastunne.