Foto: Shutterstock

Esimesena tuli tädi Nina. Mutikene kõrvalkorterist, kelle enda emaarmastus kulub aastakümneid hooldushaiglas lebanud kontaktivõimetule pojale. Tal polnud midagi selle vastu, et naabrite korter kord nädalas lapiga üle käia. Ja kui „kuritegelikud” vanemad mõnel harval korral oma imiku kõrvalt väljas tahtsid käia, siis ees koridoris istuda ja seal raamatut lugeda, kuniks laps õndsa und magas. Me ei suutnudki teda veenda, et näiteks köögis oleks parem. Ja raha võttis ta vastu suure sõitlemise peale. Kõikide ajalookeeriste kiuste oli Nina jäänud ausaks kommunistiks ja pidas naabrite aitamist oma loomulikuks kohuseks.

Avalehele
20 Kommentaari