Kui küsida vastuvõtule tulnud inimeselt, mis teda muretsema paneb, siis tavaline vastus on: „Põhimõtteliselt kõik!” ütleb psühholoog Karmen Vool. <p>Foto: Argo Ingver</p>

Ülemuretsemise puhul on üsna tavaline, et mõte saab alguse väikesest asjast, mis lumepallina aina suuremaks ja suuremaks veereb. Näiteks tunneb inimene peas kerget tuigatust ja mõtleb: „Mis see küll oli?”, sellele järgneb: „Mis siis, kui ma saan insuldi?” Seejärel juba: „Kui ma saan insuldi, siis ma ei tule sellest välja ja suren ära,” edasi tuleb mõte: „Kui ma suren, mis siis minu lastest saab?”. Lõpuks võib see tipneda sääraste mõtetega nagu „Minu lapsed ei tule sellega toime ja neil ei tule normaalne elu”.

« Avalehele 30 Kommentaari