Kui küsida vastuvõtule tulnud inimeselt, mis teda muretsema paneb, siis tavaline vastus on: „Põhimõtteliselt kõik!” ütleb psühholoog Karmen Vool. Foto: Argo Ingver

Ülemuretsemise puhul on üsna tavaline, et mõte saab alguse väikesest asjast, mis lumepallina aina suuremaks ja suuremaks veereb. Näiteks tunneb inimene peas kerget tuigatust ja mõtleb: „Mis see küll oli?”, sellele järgneb: „Mis siis, kui ma saan insuldi?” Seejärel juba: „Kui ma saan insuldi, siis ma ei tule sellest välja ja suren ära,” edasi tuleb mõte: „Kui ma suren, mis siis minu lastest saab?”. Lõpuks võib see tipneda sääraste mõtetega nagu „Minu lapsed ei tule sellega toime ja neil ei tule normaalne elu”.

Avalehele
33 Kommentaari
Loe veel: